Tartu lähedale rajatava tselluloositehase vastaste argumendid on hirmud. Hirmud, kuidas Emajõgi reostub ja palju paremast ei pääse ka Peipsi järv. Kas need väited on põhjendatud?
Lugeja Matti Vattula: appi, mind hirmutatakse! (12)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomes on olnud või on praegugi tselluloosi- ja paberitehaseid suurte linnade läheduses, kõik umbes Tartu-suurused. Ainult mõne mainimiseks: Rauma, Oulu, Kajaani, Kemijärvi, Lappeenranta, Tampere (Lielahti), Äänekoski, Kotka. Tehased tarbivad palju vett, mis on nimetatud linnades saadud enamasti kõrval paiknevast järvest või jõest.
Tartusse rajatava tehase vastu olijad põhjendavad oma vastu olemist just suure reoveekogusega. Miks siis Soome või ükskõik millise teise maa (Rootsi, Norra, Saksamaa jne) tehased ei ole juba ammu oma linna ümbrust ära reostanud? Sellepärast, et nad polegi reostajad!
Nüüdisaegsed tehased võtavad vett ja pärast tarbimist käib see vesi puhastusjaamast läbi ja väljalastav vesi on puhtam kui sissevõetud vesi. Kui tehnikasse piisavalt panustatakse, on tselluloositehas oma ümbrust puhastav rajatis! Kui ka kusagil ja ammu on väikseid koguseid reovett üle voolanud, pole see enam põhjenduseks ütlustele «Ikkagi võib midagi juhtuda!». Reoveeavariisid pole enam aastakümnete jooksul kusagil juhtunud.
Nüüdisaegne tselluloositehas on ka elektritootja. Puidust jääb protsessis palju jäätmeid, mis põletatakse elektri tootmiseks. Tehas saab kogu vajaliku elektri oma jaamast ja jääb veel ülegi ümbruskonna kasuks. Uuenevast looduslikust allikast toodetakse rohelist energiat!
Olen arvamusel, et Tartu tehase vastu olijate tegutsemine on alatu. Inimeste hirmutamisel pole mingisugustki alust. See on ainult poliitiline mäng. Asjaolu, et rahval on kombeks olla tihti uute suurte asjade vastu, tunda nende ees hirmu, kasutatakse poliitilises mängus ära. Kõik poliitilised jõud Tartus tahavad näidata tartlastele, kuidas nad seisavad tartlaste eest «Tallinna ülemjõu» vastu. Ükski partei ei julge nüüd hakata tõtt rääkima ja tehase tulekut pooldama, sest see paistab poliitilise suitsiidina praeguses emotsioonide maastikus.
See on alatu tegu! Poliitilised juhid ja muud liidrid on valitud oma kohtadele, et nad kriitilistelgi hetkedel teeksid õigeid otsuseid ja räägiksid tõtt.
Hirmus lugu, aga ma olen ikkagi hirmu täis! Teistmoodi hirmu. Soomes kasvavad metsad juurde ca 105 miljonit tihumeetrit aastas ja sellest tarbitakse ainult ca 75 tihumeetrit. Rootsis, Norras, Saksamaal ja kõigis riikides, kuhu Eesti paberipuitu eksporditakse, on näitajad vastavad. Ühel päeval võib juhtuda, et need riigid avastavad, et nendel pole nende jaoks väga marginaalset Eesti puitu üldse vajagi.
Mis siis saab? Metsaomanikud ei saa metsa müüa, kuna paberipuidule ei ole ostjaid. Ka palk jääb metsa. Saetööstus on hukatusse mõistetud. Eesti sisekogutoodangust tuleb suur osa metsa- ja puidutööstusest ja nende tooted on suurim üksikekspordiartikkel. Kui see kõik peaaegu kaob, siis satub Eesti sellisesse majanduslikku langusesse, et sealt naasmine on väga raske.
Rail Balticu võib unustada, Tallinna-Helsingi tunnelist rääkimatagi. Saaremaale silla ehitamine jääb ära. Kõigi nende plaanide elluviimine nõuab, et Eesti majandus tunneks ennast hästi ja liiguks samal kindlal rajal kui viimastel aastatel. Kust me kõigile linna- ja riigiametnikele palka maksame, kuna meil pole raha, sest samade inimeste enda vastuseisu tõttu jäi tselluloositehas ära?
Paha, paha! Minu hirm on täiesti reaalne, nii võib siin elus juhtuda, see ei ole alusetu hirm.
Minul pole muud loota, kui et Eesti inimesed hindaksid selles asjas ennast ja vääristaksid oma maa toorainet kohapeal. Näitaksid iseseisvust!
Matti Vattula,
Viimsi elanik, magistrikraad metsanduse alal Helsingi Ülikoolist