Siiri Sisask

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Väga tore on osata teisi keeli, aga parim viis elamiseks on siiski oma emakeelse tunnetuse kohaselt – nähtamatu otsetee tuumade ja tõdedeni. Kõneldes maakeeli, mõeldes maameeli, olen ma õnnelik, peab ütlema, et isegi väga, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.

Kui küsida ükskõik kellelt, millest algab ta enesemääratlus, siis vist kõige loogilisem vastus oleks, et eelkõige rahvusest ja mõtlemise keelest. Kui nii, siis miks meie rahvast siiski nii agaralt metslasteks on peetud, nagu vanadest ürikutestki vahel lugeda saab? Ei usu, et ainult usulised põhjused selliseid määratlusi sünnitasid või et oleksime olnud ajaloos kuidagi silmatorkavalt vaenulikumad.

Arvan, et vastus peitub just keeles, mis siin kandis tänapäevalgi veel oma ürglätteil kujunenud tõdesid kannab ja mõnele väljastpoolt tulnule sedavõrd võimatult labasena on kuuldunud, et seda keelt pilkavalt ka «maakeeleks» on tambitud. Aga maakeel ta ju õigupoolest ongi!

Eestlane, soomeugrilane oma mõttemustreis ongi sedavõrd lihtne, maalähedane, kui üldse olla annab. Tema suhe asjadesse, nähtustesse, olemasolevasse on niivõrd otsene, võttes neid justkui ilustamata, nii nagu nad on, nagu asjadena iseenestes. See tähendab, ta ei kujuta ette ega tegele selliste «rakenduslike mõttestruktuuridega», nagu just igale olemasolevale peaks kaasnema veel ka mõni artikkel või muu väärtushinnang, tagamõtte-rõhuline, selleks, et meenutada nendest asjadest õigesti arusaamist.

Uks ongi eestlasele puhtalt uks. Ei muud. Ja aken on lihtsalt aken. Neil ei ole mingit soolist määratlust. Aga eestlasel on uksel hoopis hinged, aknal niisamuti – kui hinged puuduvad, ei saa neid avada ega sulgeda, ega ka õhku läbi nende liikuma lasta. Eestlasel-soomeugrilasel on oma loogika, kuidas ta midagi seostab ja maakeeli väljendab. Ja ka hing kui selline, olgu elus- või eluta olendiga kaasnev, ei saa kuidagi olla seotud soolise määratlusega... Ega olegi.

Uks ongi eestlasele puhtalt uks. Ei muud. Ja aken on lihtsalt aken. Neil ei ole mingit soolist määratlust.

Või nagu nainegi, kui osutame, pole meile kohe esmasena naissoost ega mees meessoost. Meile on ta TEMA. See tähendab, et tajume kõigepealt inimeses tema algolekut ja alles siis vajaduse korral lisame, on ta mees või on ta naine.

Kindel on aga see, et ta siiski on TA, olgu iganes, kes ta ka pole, ja «ta-tunnetus» ei haihtu mingilgi juhul!

Aga just seetõttu, et me elu ja ümbritsevat kategoriseerima ei kipu, ongi meie mõtlemine paljude teiste maailmas kõneldavate keeltega võrreldes ikka oluliselt erinev, pole parata. Meile endile see sobib, siinses ilmanurgas on alati sobinud.

Aga teised rahvad, suuremad meie ümber, tahaksid siiski meid tunnetada pigem täisvereliste eurooplastena, nagu tähendaks see teatud mõttes ka enamal moel tsiviliseeritust ja igati euroopalikult kaasamõtlemist. Olgu me kus iganes, kasvõi omal kodumaal. Peab ütlema, et see on meile väga keeruline, kohati isegi valulik. Ise me nimetame seda viimasel ajal «solvumiskultuuriks» ega tea täpselt öelda, kuidas see tekkinud on, aga selgelt küll tajume, nagu oleks miski meid meeleliselt meist enestest eemale nihutamas...

Euroopa oleks nagu suur «pannkook, sektoriteks lõigatud», valutan, kui pean natuke iga sektor olema. 

Justkui mingi nähtamatu pais, seljatagune surve, mis meid kuhugi nagu nügiks, nii-öelda tulevikku. Aga puudub meie keeles ju ka tuleviku määratlus. Me oleme kohalolevad, praegu ja siin, tähelepanelikud, ning otse küsimegi, mida siis õigupoolest tähendab meile Euroopa?

Mina, eestlane-soomeugrilane, võin öelda küll, mida see mulle tähendab. Euroopa oleks nagu suur «pannkook, sektoriteks lõigatud», valutan, kui pean natuke iga sektor olema. See pole omane minule, soomeugrilasele, eraldada maailm ja oma suhe ümbritsevasse pusleks. Mulle meeldib olla eelkõige mina ise, vaadelda tervikusse nagu see on, artikliteta, nii saan väärikalt ka teisi rahvaid kohelda ja austada, oma loomuliku enesetunnetuse kaudu, võttes neidki nii, nagu nad on – iseenestena.

Väga tore on osata teisi keeli, aga parim viis elamiseks on siiski oma emakeelse tunnetuse kohaselt – nähtamatu otsetee tuumade ja tõdedeni. Kõneldes maakeeli, mõeldes maameeli, olen ma õnnelik, peab ütlema, isegi väga! Nii saan olla lihtsalt lihtne eestlane, ja iga asigi on omal kohal.