Jaanus Piirsalu

FOTO: Postimees.ee

Postimehes ilmuvad praegu reportaažid Donbassi sõjast Ida-Ukrainas. Kuigi «väheaktiivne» (diplomaatilises keeles) või nagu «aeglaselt kulgev tripper» (sõduri keeles), on see siiani päris klassikaline sõda kaevikute, suurtükitule ja hukkunutega.

Viimased pool aastat on räägitud ÜRO «sinikiivrite» missioonist Ida-Ukrainasse. Esialgu pole see tõenäoline, sest Ukraina ja Venemaa, kes seisab separatistide selja taga, näevad «sinikiivrite» rolli Donbassis liiga erinevalt.

Ukraina tahab, et ÜRO rahuvalvemissioonil oleksid laialdased õigused: Ukraina-Venemaa piiri kontrollimine, tagamaks, et Venemaa ei saa separatiste enam relvade ja muuga varustada, separatistide üksustelt relvade ära korjamine ning patrullimine kogu Donbassi territooriumil. Venemaa aga näeb «sinikiivreid» ainult praeguste OSCE vaatlejate turvajatena ning rahutagajatena rindejoonel.

Sõja lõpetamise võtmeriik on Venemaa, kellel aga pole otsustamisega kiiret. Moskva ootab ilmselt ära Ukraina presidendi- ja parlamendivalimised, millest esimesed toimuvad järgmise aasta kevadel või suvel ning teised sügisel. Kreml loodab, et Ukrainas tulevad võimule poliitikud, kellega neil on mugavam kokku leppida.

Uuringud näitavad, et Ukrainas endas on tugevas vähemuses nii need, kes tahaksid teha sõjale kiire lõpu ulatusliku pealetungiga, kui ka need, kes oleksid nõus laskma juba hõivatud Donbassi osal minna. Enamik ukrainlasi soovib leida kompromissi sõja lõpetamiseks, kuid seejuures pole üksmeelt järeleandmiste piiri suhtes. Ükski lahendusvariant – eristaatuse andmine regioonile, vene keelele seal eristaatuse andmine jne – ei kogu uuringutes üle 30 protsendi toetust.

Ukraina poliitikud saavad aru, et sõjaline lahendus on endiselt liiga riskantne. Nagu sõjakogemus 2014. ja 2015. aastal Kiievile näitas, siis viib Venemaa lihtsalt oma väed Donbassi sisse, kui on vaja. Kuigi Ukraina armee võitlusvõime on selle ajaga oluliselt kasvanud, on ikkagi väga raske Vene armeega võidelda. Teiseks kohtaks pealetung Euroopa liidrite ja USA üksmeelselt tugevat hukkamõistu.

Ukraina üks tuntumaid politolooge Vladimir Fesenko rääkis Postimehele, et tema näeb ainult ühte reaalset varianti sõda lõpetada. «Kui valimised võidab Julia Tõmošenko, siis temaga võib Putin kokkuleppele minna, Porošenkoga mitte,» rääkis Fesenko. «Kreml on ilmselt valmis Tõmošenkoga kokku leppima, kuid küsimus on, kas Ukraina ühiskond nõustub sellega. Selline šanss aga pärast kõiki valimisi Ukrainas 2019. aasta lõpus ja 2020. aasta esimeses pooles kindlasti tekib.»

Praeguse seisuga – aasta enne presidendivalimisi – on Tõmošenko Porošenko kõige tõsisem konkurent. Fesenko loogika põhineb sellel, et Tõmošenkol õnnestus 2009. aastal peaministrina sõlmida väga keerulistes tingimustes Putiniga gaasikokkulepe, mis näitas, et Putin usaldab teda teatud määral.