/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2018/03/08/7671101t1he187.png)
Unepuudus on mõjutanud ka meie rahvaluulet. Akadeemilises Rahvaluule Seltsis kõneles A.Tiitsmaa «Liigmagamisest ja unepuudusest».
Postimees 1932. aastal: eesti rahvas tahab magada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui inimesel midagi ei ole, siis kujutab ta selle olemasolu enesele ette. Mida raskem on seda reaalselt saavutada, seda fantastilisemalt kujutatakse seda. Unepuudus, mida meie rahvas pikemat aega on kannatanud, on mõjutanud kahtlemata ka meie rahvast, on arendanud ka massilist süngust – mida tuleb ka võtta massilise haigusnähtusena, mis omakorda soodustas rahvast looma hiigelune ja hiigelväsimuse kujundit.
Rahva kõnes esineb väga sagedasti «maha magatud aeg», mida ei öelda igakord just seepärast, et oleks kahju ajast, mis raisatud, vaid pigem kadedusest, et teine inimene on saanud puhata või koguni magada.
Tuttav on anekdoot: peremees heidab peale sööki pisut puhkama, pannes selili olles ühe jala kanna teise jala suurevarba otsa, et kui jalg kukub, siis mees kohe ärkab. Sulased ja tüdrukud aga hoidnud kordamööda jalga, et see ei saaks kukkuda ja peremees magab õhtuni.
Rahvas aga kujutab ka igasugu jõumehi magamas. Need saavad magada juba rohkem. Tugev Mats läheb küll ühes teistega vara metsa, kuid ei hakka tööle, vaid heidab magama. Alles õhtu eel, kui teised hakkavad juba koju minema, hakkab tema tublisti tööle. Kui ühe puu lööb, siis kümme kukub. Tugevus soodustas seda, et võis päevad läbi magada. See oli rahva ideaal.
Veel kangemad magajad on Suur-Tõll ja Kalevipoeg. Need magavad nädalate ja aastate viisi. Keegi ei tohi nende magamist isegi segada.
9.03.1932