/nginx/o/2018/03/08/7670609t1he630.jpg)
Eesti Tööandjate Keskliit ja mõttekoda Praxis jälgivad Riigireformi Radari nime all ühiselt, kuidas edeneb riigivalitsemise muutmine selleks, et see oleks kestlik elanikkonna vananemise ja töötajaskonna kahanemise tingimustes. Eelmise aasta viimase kvartali eest jätsid nad valitsusele üldse hinde panemata, sest valitsus ei teinud neis küsimustes strateegilisi otsuseid.
Loomulikult ütlesid eile nii peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) kui riigihalduse minister Jaak Aab (Keskerakond), et nad ei saa aru, miks nende tööd madalalt hinnatakse. Ei tasu siiski fikseerida tähelepanu numbriga väljendatud hindele, vaid sisulistele sõnumitele, mille Riigireformi Radari tegijad ka andsid. (Jüri Ratasele rahustuseks mainigem, et meile ei meenu varasemast ühtegi peaministrit, kes oleks saadud hinnetega hirmsasti rahul olnud.)
Rahvastikuprognoosid ütlevad meile, et ühiskonna vananemine jätkub ja igal juhul jõuame olukorda, kus ülalpeetavate ja tööealiste suhe halveneb ka praegusega võrreldes oluliselt, ning seda ei ole pikemas plaanis võimalik kompenseerida immigratsiooniga. Samuti jätkub järgmised paarkümmend aastat rahvaarvu kahanemine ning seda isegi juhul, kui sündimus kasvab taastetasemele ja võtame arvesse ka sisserännet.
Kummatigi ei saa vastus rahvastikumuutustele seisneda ainult mehaanilises riigiametnike arvu kärpimises, millega vähemalt minister Aabi sõnade järgi ka tegeletakse. Valitsuse enda justiitsministri Urmas Reinsalu (IRL) riigikogule öeldud sõnade järgi: «Iga kolmas 2017. aastal menetletud seaduseelnõu suurendab enamal või vähemal määral ettevõtjate halduskoormust, samal ajal kui koormust vähendab üksnes iga neljas eelnõu. Inimestele lisanduva halduskoormusega on lood paremad» ning «Iga teine seaduseelnõu suurendab avaliku sektori töökoormust ja vaid iga kolmas eelnõu vähendab seda.»
Väärtust loovat jõudu saab vabastada sellega, et riik ei koorma ettevõtteid administratiivsete kohustustega, ilma milleta on võimalik hakkama saada. Las ettevõtted loovad ja teenivad. Ametnike arvu vähendamisel kaob aga mõte ja eeldus, kui samal ajal luuakse seadustega uusi ülesandeid, millega ametnikkond peaks tegelema.
Tarvis on siiski põhimõttelist avaliku sektori ülesannete revisjoni – mis peab tingimata olema ja mis ei pea olema avaliku võimu ülesannete ja tegevuste hulgas. Sellega ei ole aga koalitsioonierakonnad eriti valmis tegelema ning seda nii oma varasemate lubaduste kui ka algava valimiskampaania tõttu.
Minister Jaak Aab muidugi tegutseb, aga seda siiski juba varem seatud rajal ning põhimõttelisi uusi algatusi – ta enda sõna järgi «revolutsioone» – tal eelmise aasta neljandast kvartalist ette näidata pole. Seega: seisma pole jäädud, aga uuenduslikku hoogu ei paista. Riigireform roomab?