Evelyn Kaldoja: koht, kus eelistan viha hirmule (9)
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
9. märts 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/08/7670977t1h2a50.jpg)
On täielik katastroof, et viie kuu jooksul on Euroopas tapetud kaks tippklassi korruptsiooniajakirjanikku – maltalanna Daphne Caruana Galizia ja slovakk Jan Kuciak. Mõlemad pealtnäha kena sotsivalitsusega riigis. Mõlemad inimesed, kelle paljastused olid ametisolevale valitsusele pinnuks silmas. Ning kummalgi juhul polnud valitsuse reaktsioon tõsiseltvõetav mure.
Süngeid tendentse võib täheldada mujalgi. Näiteks paremtsentristliku valitsusega Hispaanias on vangi saadetud kaks räpparit – üks kolmeks ja pooleks ning teine kaheks aastaks – terrorismi ülistamise ja kuningakoja solvamise eest. Jah, terrorismi ülistamine on ohtlik ja riigi valitsemisvormi peaks kritiseerima vägivallale kutsumata. Aga tugevast demokraatiast hooliv kohtuvõim võiks mõelda, kas sõnavabaduse piiripealse juhtumi korral poleks ühiskonna huvides karistada verbaalset jobu siiski suhteliselt leebelt.
Kui ajakirjanikke tapetakse nende töö pärast ja räpparid heidetakse vangitorni piiripealse riimi eest, vangub lääne tsivilisatsioon. NATO kohta näiteks ei saa enam öelda, et see on demokraatlike riikide liit. Sest seal on mõne aastaga täiesti mülgastunud Türgi.
Viimase arvepidamise järgi on Türgis vangi pistetud või tagaotsitavaks kuulutatud umbes 400 ajakirjanikku. Šokeeriva arvu taga seisvate lugudega tutvumise järel läheb pilt ainult õõvastavamaks.
Näiteks Soome-Türgi topeltkodakondsusega Wall Street Journali ajakirjaniku Ayla Albayraki juhtum. Türgi kohus mõistis mainekas USA lehes kirjutava naise «terroristliku propaganda» eest kaheks aastaks vangi seoses ühe kurdi separatistidest rääkinud artikliga. Soome on Albayraki eest seisnud. Mullu oktoobris kirjutas president Sauli Niinistö isiklikult Türgi kolleegile Recep Tayyip Erdoganile. Ankara vastas uskumatu diplomaatilise jämedusega – nad eirasid läkitust, justkui poleks seda saadetudki. Ja Albayrak on suhteliselt õnnelik lugu. Ankara pole teda kätte saanud ning olen kindel, et vaikiva hinnanguna Türgi väärastumisele ei anna teda välja ükski teine NATO riik.
Suurem osa Türgis tärkava diktatuuri hammasrataste vahele jäänuist on märksa täbaramas seisus. Seal on mehi ja naisi, noori ja üsna soliidses eas ajakirjanikke. Valdav osa tõenäoliselt sama vähe terroristid kui Albayrak. Üksikud neist on pikkadeks aastateks, isegi kogu ülejäänud eluks, trellide taha mõistetud. Teised istuvad juba 2016. aasta suvest «igaks juhuks» vanglas ja pole jõudnud isegi esimese kohtuistungini, kus nende väidetavat süüd arutataks. Vähemalt osa neist ei taha, et lääne kolleegid nende tragöödiast kirjutaksid. Sest nad on oma riigi meelevallas ja kardavad kättemaksuks veelgi rängemat ebaõiglust.
«Ma olen väga vihane,» ütles mulle sel nädalal slovaki kolleeg. Mul on selle üle hea meel – loodan, et viha alistab hirmu ja aitab slovakkidel kurjuse oma kodus tagasi lüüa.
