/nginx/o/2018/03/08/7669633t1h22e0.jpg)
Tasuta kõrghariduse reform oli õige otsus, kuid aeg on edasi läinud ja nüüd on vaja reformiga edasi liikuda ja vaadata, milliseid muudatusi tuleks teha, kirjutab IRLi esimees Helir-Valdor Seeder.
Helir-Valdor Seeder: riigil peaks olema selge ettekujutus, mida ta oma ülikoolidelt ootab
/nginx/o/2017/12/05/7380259t1h022f.jpg)
8. märts 2018, 15:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tasuta kõrghariduse reform oli õige otsus. Eesti ei saanud jätkata post-sovjetliku süsteemiga, kus ülikooli sai raha eest madalamate nõuetega kui konkursi korras. Tasuta täisajaline eestikeelne ülikooliõpe on ka täna õige asi, mis peab kindlasti jätkuma. See rahulolematus, mis on ilmnenud kõrghariduses, on tingitud rahastamise külmutamisest.
Teisalt, üleüldine rahvusvahelistumine, inglise keele staatus teaduses ja kõrghariduses on täna hoopis teises seisundis, kui see oli 10-15a tagasi. Keskne küsimus ei ole praegu ainult eestikeelse õppe jätkusuutlikkuses või -suutmatuses. Küsimus on selles, mis suunas peaksid ülikoolid arenema — kas ainsaks võimaluseks on täna inglisekeelsete õppeprogrammide arendamine, sest sellega teenivad ülikoolid raha, erinevalt eestikeelsetest õppeprogrammidest - kuna ülikoolidele rahastamine on juba kolmandat aastat külmutatud.
Hoopis laiem teema on küsimus ülikoolide autonoomiast. Sellest, kuidas riik saab läbi ülikooli avalikke huve esindada, suunata ning kuidas tuleks avalikku huvi läbi ülikoolide realiseerida. See nn riiklik tellimus tuleb sõnastada ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes ja tagada ka selleks vajalik rahastamine. Oleme jõudnud sinnamaani, et IRL tegi tasuta kõrgharidusreformi ära, täna saavad kõik noored, kes soovivad, võimaluse tasuta kõrgharidus omandada. Üliõpilased ise, nende vanemad ja vanavanemad on sellega rahul. Eesti Üliõpilaskondade Liit on üldjoontes rahulolu väljendanud. Lisaks on kasvanud ülikooliõpingute tulemuslikkus ja lõpetajate arv.
Aeg on edasi läinud ning nüüd on vaja reformiga edasi liikuda ja vaadata, milliseid muudatusi tuleks teha. Seejuures peaks riigil olema selge ettekujutus, mida riik oma ülikoolidelt ootab. Ja kui rahastamispõhimõtteid soovitakse muuta ning kaaluda kuidas ja millises mahus tasuta kõrghariduse kõrval õppemaksu rakendada, tuleb seda teha peale sisulist avalikku arutelu. Kindlasti tuleb arvestada eestikeelse kõrghariduse ja teaduse tuleviku kindlustamise vajadusega.