Mailis Reps: tasulise õppe taastamine ei ole lahendus

MAILIS REPS Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Ülikoolide rahanappuse valguses on käidud välja mõte taastada tasuline õpe. Minna aga tagasi süsteemi juurde, mille aastate eest ära muutsime, ei ole mõistlik. Ehkki see võib tunduda ahvatlev ja lihtne lahendus, kaasneksid sellega samad probleemid, mis toona sundisid süsteemi muutma, kirjutab haridusminister (KE) Mailis Reps. 

Eesti suurim eelis on tark ja haritud rahvas. Hea hariduse tuum on igas õppeastmes head ja kvalifitseeritud õpetajad. Sellepärast on viimastel aastatel olnud Eesti hariduspoliitika üks prioriteete õpetajate palgatõus ja õpetajaameti atraktiivsus.

Oleme märgatavalt tõstnud õpetaja töötasu alammäära ning eelmisel sügisel alustasime ka lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide palgatõusuks vajaliku omavalitsuste lisafinantseerimisega. Õpetaja on õpetaja, ükskõik millisel haridustasemel või mis valdkonnas. Ka kõrgkooli õppejõud – professor, dotsent, õpetaja, lektor ja assistent teevad õpetajatööd, andes edasi teadmisi ning toetades õppureid uute oskuste ja pädevuste omandamisel.

Kõrgkoolide õppejõudude töötasu on teema, millele peame pöörama palju rohkem tähelepanu. Assistentide ja õpetajate töötasud jäid mitmes ülikoolis juba 2016. aastal alla Eesti keskmise palga. Professorite ja dotsentide töötasu on küll tõusnud, kuid sellega on ülikoolid enda sisemised ressursid ammendanud, mistõttu ei ole õppejõudude edasine palgatõus võimalik. See omakorda muudab keeruliseks talentide ülikoolidesse meelitamise ning hoidmise.

Nii mõneski valdkonnas ostab erasektor või avaliku sektori kõrgemad positsioonid andekad inimesed üle, mis toob kaasa tõsise järelkasvu probleemi. Juba praegu paistab Eesti Euroopas silma akadeemilise personali suhteliselt kõrge vanusega. Sellised tingimused ei soosi ka välisõppejõudude kutsumist Eesti kõrgkoolidesse, kuid rahvusvahelistumine on kõrgharidus- ja teadusmaastikul väga oluline.

Õppejõudude töötasu on vaid üks osa laiemast kõrghariduse rahastamise arutelust. Konkurentsivõime säilitamine nõuab paratamatult suuremaid kulutusi. Kasvanud on välisõppejõudude osakaal ning välisüliõpilaste arv, ülikoolidelt oodatakse paindlikumat õppekorraldust ning üliõpilase vajadustega arvestamist, samuti soovime ülikoolide osalemist avalikus diskussioonis ning aktiivsemat panustamist ühiskonda. Kõrgkoolidel on oluline roll täienduskoolituste pakkumisel ning raamatukogude ja muuseumite haldamisel. Doktoranditoetused ei ole tänaseks saavutanud seda taset, mis vastaks elukallidusele ning toetaks nominaalajaga lõpetamist.

Juba praegu paistab Eesti Euroopas silma akadeemilise personali suhteliselt kõrge vanusega.

Lühike resolutsioon on, et raha on süsteemist puudu. Sisuliselt on kõrgkoolide rahastamine SKP suhtes viimased kümme aastat langenud – 2008. aastal oli see 0,7 protsenti, kuid sel aastal 0,61 protsenti SKPst. Kõrgharidusreformi läbiviimise järgselt on riik täiendavalt kompenseerinud küll õppemaksu kaotamisest tekkinud tühimikku, kuid praeguseks on kõrgkoolid siiski olukorras, kus vahendeid ei ole piisavalt.

Tasulise õppe taastamine ei ole lahendus

Ülikoolide rahanappuse valguses on käidud välja mõte taastada tasuline õpe. Minna aga tagasi süsteemi juurde, mille aastate eest ära muutsime, ei ole mõistlik. Ehkki see võib tunduda ahvatlev ja lihtne lahendus, kaasneksid sellega samad probleemid, mis toona sundisid süsteemi muutma.

Õppe ebaühtlane kvaliteet, mis kaasnes madalama sisseastumise lävendiga tasuliste kohtadega, ei ole midagi, mille juurde tagasi pöörduda. Omaette väärtus on kõrgharidusele ligipääs, mis tudengkonna ning eestlaste harituse perspektiivist on ülioluline – sotsiaalmajanduslik taust ei tohi saada takistuseks kõrgema hariduse omandamisel.

Õpihimuliste ning võimekate inimeste jaoks peab riik looma piisavad võimalused kõrghariduse omandamiseks ning lisaraha peaks tulema eelkõige riigilt. Arusaadavalt vajavad ülikoolid ka kindlust, et rahaline süst, mida haridus- ja teadusministeerium riigieelarvest taotleb, ei oleks ühekordne. Rahastamise mehhanism peab olema jätkusuutlik ka tulevikus, et viie või kümne aasta pärast ei oleks me taas samas seisus.