Üleeile oli raekojas Tartu volikogu komisjonide ühiskoosoleku teema Tartu kanti plaanitav tselluloositehas, pildil kuulavad laua ääres ettekannet (vasakult) Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava ja Tartu volikogu esindajad Gea Kangilaski, Asko Tamme ja Martin Hallik.

FOTO: Margus Ansu

Kui Eesti mõtte- ja kultuuriloo sümboli Tartu vee ja õhu ning seeläbi kogu eluvõimekuse ohtu seadmine ei suuda inimesi ühendada vastu hakkama raha võimule, ei suuda seda miski, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Tiina Niitvägi-Hellamaa.

Igaühel meist on Eestist omamoodi ettekujutus. Minu Eesti – see on suvehommikune vaade maakodu ukselävelt põlisele talumetsale, saateks lindude elev laul; see on jäätunud rabade puutumatu vaikus ja Lõuna-Eesti metsaste kuplite vahel looklev külatee. Minu Eesti on rikkumata mereranna ning puhaste jõgede ja järvede Eesti, see on hoolivate kogukondade ja mõtlevate inimeste Eesti.

Ma tean ka seda, milline minu Eesti ei ole. See ei ole lageraiest laastatud metsade, mürgitatud jõgede ja järvede, seest tühjaks uuristatud maapõue ja tuhamägede Eesti.  See ei ole ka pilvelõhkujate, maa elavat ihu hooletult läbistavate hiigelraudteede ja magistraalide, saastusohtlike tehaste või elektrijaamade Eesti.

Eestis toimuvat jälgides tajume üha selgemalt, et valitud rahvaesindajad on vähehaaval ja varjatult lakanud täitmast oma põhiseaduslikku rolli kaitsta Eesti maad ja rahvast, keelt ja kultuuri – seda ainsat rolli, mis Eesti riigile eluõiguse annab.

Nõustun Valdur Mikitaga, et Tartu külje alla kavandatav tselluloositehas on midagi märksa enamat kui Tartu külje alla kavandatav tselluloositehas. See on murdepunkt meie saja-aastase riigi tuleviku seisukohalt. See on olemuslikult täiesti erinevate mõtteviiside ja maailmavaadete konflikt, mis äratab magajad üles ning paneb vaikijad kõnelema. Olen tänulik, et tehas otsustati ehitada just Tartu külje alla. Mõnes väiksemas kohas poleks selle ehitamine rahva teadvussesse ehk jõudnudki. Arvan, et kui Eesti mõtte- ja kultuuriloo sümboli Tartu vee ja õhu ning seeläbi kogu eluvõimekuse ohtu seadmine ei suuda inimesi ühendada vastu hakkama raha võimule, ei suuda seda miski.

Lühemas või pikemas perspektiivis teeb see kõik meid ärevaks. Meedia vahendusel teame, mida arvavad keskkonnateadlased ja mõtlejad, loovinimesed ja poliitikud, ajakirjanikud  ja lapsevanemad. Eesti noored on praegu ühed vähestest, kelle hääl avalikkuse tasandil veel kõlanud ei ole. Eesti kooliõpetajana olen seisukohal, et pole kaugel aeg, mil just noorte suhtumine saab määravaks tänase vastasseisu lahendamisel. Ja kui Eesti president kutsus oma aastapäevakõnes kõiki üles iseseisvalt mõtlema ning väärtustama seda, mis jääb inimese kahe kõrva vahele, siis ei tohiks täna keegi enam vaikida. Seega pöördun ma just sinu poole, noor eestlane, sinu poole, kelle nägu Eesti hakkab olema kahekümne aasta pärast.

Esimest korda on kätte jõudnud hetk, mil vabas Eestis sündinud noortel tuleb oma maa ja rahva saatuse suhtes seisukoht võtta. Ajaloolisest perspektiivist vaadatuna on Eesti eest seismise ajad siinmail ikka kordunud, iga põlvkonna jaoks natuke omamoodi. Praeguste noorte vaarisad läksid koolipingist Vabadussõtta ja hiljem Teise ilmasõtta; nende vanavanemad olid noored 60ndate sula ajal, nende relvaks oli keel; nende vanemad – minu põlvkond – said kaasa rääkida Eesti taasiseseisvumise loos laulva revolutsiooni aastatel.

Me kõik nägime neil kordadel vaimusilmas uut Eestit, sellist Eestit, mille tahaksime jätta oma lastele ja lastelastele. Ja iga kord olid just noored need, kes ütlesid: meie ei karda, meie läheme, meie teeme – ehkki nad tegelikult ei teadnud, mis õigupoolest ees ootab ja kuidas kõik lõpeb. Need on hetked, mil elukogemusel põhinev alalhoidlikkus, mis noortel puudub, hakkab inimese tegevust pärssima. Need on hetked, mil isa-ema käsud ja keelud jäetakse kõrvale ning võetakse vastu oma otsused ja nende järgi ka toimitakse. Tegelikult võetakse ise see vastutus, millest meie lapsevanematena oma lapsi iseenda mugavuse nimel tihtilugu nii kergekäeliselt ilma jätame.

Eestlastena valmistume väsimatult võitluseks vaenlasega, kes jääb piiride taha – sellest me räägime, selle nimel tegutseme. Aga mis juhtub siis, kui põlisvaenlane ei olegi kusagil väljaspool, vaid hoopis siinsamas, seespool piire, meie seas, meie sees? Kas tõesti on terve mõistus meid jäädavalt maha jätnud ja oleme esivanemate talupojatarkuse vahetanud üürikese võimaluse vastu mõisasahvris seepi õgida? Ja mis saab siis, kui  kogu seep on söödud?

Kui majanduse edendamise varjus hakkavad tegutsema inimesed, kelles elab edasi mõisamoonakate ja kolhoositööliste seas levinud põhimõte võtta sealt, kus saab, ja nii palju, kui saab, ei ole visiooni mõtet oodata. Peremees, kes vaatab oma maad, näeb vaimusilmas, milline see hakkab olema kümne, viiekümne aasta pärast. Halb rentnik vaatab ja näeb üksnes seda, mis siit veel välja pigistada annaks. Lühiajaline majanduslik edukus ei tohi üles kaaluda selle riigi põlisväärtusi.

Mauruse kooli õpetajana võtan endale õiguse võrrelda Eestit Vargamäega, kus ja mille nimel iga põlvkond oma unistusi teoks tehes on rassinud ja rassib. Andresele kangastus Vargamäe sellisena, nagu see kord olema saab – sellest kujutlusest ammutas ta jõudu ja tuge. Andresena on minul ainult üks küsimus, mis loeb: kas minu lapsed üldse tahavad Vargamäele jääda või siit minnes kunagi veel tagasi tulla? Ja kui tahavad, siis millise Vargamäe nad eest leiavad, kui üldse? Ja kui ei taha, siis milleks kõik see vaevanägemine ja võitlus?

«Meie ei taha olla vaikiv lehekülg aegade raamatus!» – need Rasmus Puuri viisistatud Anna Haava luuleread kõnetavad sinu põlvkonda. Üks ajaratta ring on jälle ümber saanud ning kätte jõudnud hetk, kus seisame ühiselt valiku ees, millise Eesti me jätame neile, kes pole veel sündinud. Olen rõõmus, et just sinu põlvkonnal lasub selge vastutus oma Eesti loomisel kaasa rääkida. Küsimus taandub tegelikult ainult ühele asjale: milline on see sinu Eesti? Millist tuleviku Eestit sina oma vaimusilmas ja unistustes näed? Missugust Eestit tahad sina iseenesele, oma lastele ja lastelastele?

Ja kui see Eesti juhtumisi ei ole üleilmastunud hiidmetropol, mida ümbritsevad saastatud ja laastatud ääremaad, siis saagu sinu sõnast uue fosforiidisõja ettekuulutus, mis hoiab ka pärast meid tulijatele alles oma maa ning seeläbi ka rahva ja keele.