Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/08/6638761t1hf37e.jpg)
- Mis eestlane on Karl Vaino?
- Hea tahtmine teeb eestlaseks. Kui paljud tahavad?
- Neomarksistid (uusbolševikud) tõstavad pead.
- Seltskond, kes nõuab klassivõitlust.
Keda määratleda eestlasena ja keda mitte? Mihkel Mutt otsib eestluse komponente ja leiab end nii selges kui ka sogases vees.
Üritan veel kord selgitada, kuidas ma rahvusest ja Eestist aru saan.
Esiteks ei saa eestlust nagu mistahes rahvust määratleda ühe-kahe tunnuse põhjal. Neid on hulgemini ja rangelt võttes on meil alati tegemist «rohkem või vähem» eestlasega. Aga see ei mõjuta mõiste praktilist kasutatavust.
Eestlane iseenesest ja rangelt võttes ei ole automaatne väärtus. Eestlaste seas oli küüditajaid ja koonduslaagri valvureid. Oli staliniste ja interrindelasi.
Geenid ja välimus? Siinkirjutaja ei ole kunagi uskunud «verd». Juba keskkoolis ütles õpetaja Vello Saage, kui jutt klassis sellele teemale läks: «Vaadake üksteisele otsa ja öelge: kes on see eestlane?» Sõdade ja vallutuste tõttu on eestlased oma lähimate, aga ka kaugemate naabritega välimuselt sarnased.
Kuigi eksisteerivad ka mingid kohalikud põhitüübid, võib «pimetestiga» isikuti alati alt minna. Aga teiselt poolt pole ma Järvakandis ega Vooremaal kohanud musta nahavärvi ja epikantusega põliselanikke. Nii et natuke piiritleb eestlast siiski ka genofond, kuigi ülehinnata seda tõesti ei maksa. Karl Vaino on puhas etniline eestlane, aga... mis eestlane ta on? Jüri Järvet oli jälle etniline venelane jne.
/nginx/o/2013/06/14/1830488t1h84af.jpg)
Eesti muld ja eesti süda
Verest palju tähtsam on muld. Käsitlen seda laiemas mõttes, niihästi ökoloogilise kui osalt ka kultuurilise keskkonnana. Viimase moodustavad näiteks kombestik, tavad, rituaalid, mitteametlik haridus ja kodune kasvatus. Eesti komberuumis on vähe unikaalseid komponente, siin leidub midagi igast ilmkaarest nagu meie söögilaualgi.
Aga unikaalset, ainult kellelegi kuuluvat on terves meie maailmajaos üldse vähe, kõike on ammu vastastikku laenatud. Tähtis on see, millises põimingus need komponendid ühe või teise rahva juures esinevad.
Ökoloogiline mõju on see raskesti defineeritav jälg, mille jätavad inimesse maastikud, ilmastik, linnud ja liblikad ning kõik muu, millest meil viimasel ajal ka kirjutatud.
Mõlema keskkonna puhul on oluline ajafaktor, sest nende toime inimesele on aeglane ning järkjärguline. Sellepärast polegi võimalik prauhti tulla ja kohe eestlaseks hakata. Üks asi, kui laps sünnib neisse oludesse, teine, kui ta on enne kaua mujal viibinud. Seda vahet tajusin omal ajal ka väliseestlaste puhul, isegi kui nad pärinesid väga eestimeelsetest peredest. Ikkagi tuli nendega natuke kaasa teiste linnade ja teise looduse hõngu.
Ja siis keel. Mitte üksnes kodune, st emakeel, vaid see, milles on saadud haridus, sest nii tuleb kaasa kogu keelemälu. Lasteaed ja algkool on selles mõttes tähtsaimad inimese kujundajad.
Keel on vältimatu tingimus, aga jällegi mitte ainus. Jevgeni Ossinovski, Dmitri Klenski ja Yana Toom räägivad ju perfektselt eesti keelt.
Enesetunne? Seda kindlasti. Aga ainult siis, kui ollakse enda vastu aus, mitte soovmõtlejalik. Kui ma ka oskan hästi inglise keelt ja armastan inglise kultuuri ning lähen Londonisse elama, siis ma võin küll tahta olla britt, aga veel ei ole. Ent ma võin sellele aegapidi siiski läheneda. Nii võib ka hea tahtmise korral rohkem eestlaseks saada.
Meil on hajus rühm mõttekaaslasi. Neid ühendab see, et neil on nõgesed vaimsetes pükstes. Nemad tahavadki, et oleks tuline vaidlus. Klassivõitlus peab ju teravnema! Ka meil peavad olema rahvavaenlased.
Aga kui paljudel on selleks tegelikult tahtmist?
Kindlasti on eestlusel veel komponente (ehkki näiteks lojaalsus riigile siia ei kuulu). Ainult et milleks neid loetleda? Eestlus pole teooria, vaid praktika küsimus. Kedagi ei huvita, kui mitu grammi «eestlust» on nõutav, et olla eestlane, keegi ei kavatse jagada inimesi veerand-, pool-, kaheksandik- jne eestlasteks. Aga see ei väära fakti, et on olemas enam-vähem täielik eestlane (ja mitte platonistliku ideena, vaid praktiliselt!) ja et on see, kes seda kohe kuidagi ei ole.
No ja mis siis, et ei ole eestlane, võiks küsida. Ega olegi! See on jälle üks suur möödarääkimine meie neomarksistide (õigem oleks öelda uusbolševike) poolt, kes loovad endale pisuhänna või õlgmehikese, et seda siis materdada. Nad justkui kujutlevad, et kui ma ei liigita kedagi eestlaseks, siis ma tõmban talle vee peale.
Ja vastupidi, kui ütlen «eestlane», väristan kohe häält. Ei, ma lihtsalt ei aja segamini kirjeldavat ja hinnangulist aspekti. Eestlane iseenesest ja rangelt võttes ei ole automaatne väärtus. Eestlaste seas oli küüditajaid ja koonduslaagri valvureid. Oli staliniste ja interrindelasi, olid Max Laosson, Gustav Naan, Ants Saar, Arnold Sai jt.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/29/6723743t1h00cf.png)
On ju ka praegu igat masti sullereid nagu kõikjal mujalgi. Inimene on tõesti eelkõige inimene ja teda tuleb hinnata kompleksselt kõigi tema omaduste põhjal, millest rahvus on ainult üks.
Nõgesed vaimsetes pükstes
Ceteris paribus tähendab «muude tingimuste võrdsuse korral». Kui mul on kaks täiesti ühesuguste tunnustega isikut, igapidi võrdsed, aga üks on eestlane, teine mitte, siis ma löön meelsamini kampa eestlasega (kui ma just ei taha mõnd võõrkeelt õppida või ei kogu materjali oma romaani tarvis või kui... ma ei põlga oma rahvust).
Nii teeks lätlane lätlasega, hopi hopiga jne. Nii on see normaalsetes tingimustes. Ebanormaalsetes oludes kujunevad eelistused mittesüsteemselt. Mida ohustatumalt end tuntakse, seda tähtsamaks rahvusetunnus saab. Nõukogude ajal muutus venestamisoht nii suureks, et seepärast vaadati üle või mööda vastuoludest, mis oleksid pidanud inimesi lahutama. Vabas Eestis on nii ka juhtunud.
(Vahemärkusena Yana Toomile seoses tema kommentaariga president Kersti Kaljulaidi kõnele. Keegi ei arva, et millestki mõtlemine eesti keeles seda iseenesest väärtuslikumaks muudaks – kui läheneda globaalsest aspektist. Kõik mõtlemised on selles suhtes võrdsed. Aga ühele miljonile eestlasele on eestikeelse mõttetöö jätkumine kõrgväärtuslikul tasemel meie tuleviku vaat et kõige tähtsam tingimus. Just see on ohus, mitte et Eesti jääks tühjaks. Merkelil ega Putinil ei saa vastavaid hirme oma kultuuri suhtes ollagi... enne kui tulevad hiinlased.)
Postimehest võis lugeda: «Eestis on käimas tuline vaidlus rahvusluse ideloogilise sisu üle» (Eneken Laanes, Postimees.ee 1.03). Pealkiri reedab rohkem, kui kirjas.
Tegelikult ei toimu mingit tulist ideoloogilist vaidlust. See poleks üldse prioriteet, sest selle kaudu ei leevenda vaesust, ei juhi Rail Balticut läbi Tartu, ei mõjuta tselluloositehase ehitust ega inglise keele pealetungi, see ei aita ka venekeelseid lõimida. Ükski venekeelne inimene, kes vaatab praegu RTVd, ei keera kohalikule kanalile, kui talle antakse templiga dokument, et ta on eestlane. (Kahtlane, kas ta siis keeraks, kui tal oleks täiskodakondsus.)
Nõukogude ajal muutus venestamisoht nii suureks, et seepärast vaadati üle või mööda vastuoludest, mis oleksid pidanud inimesi lahutama. Vabas Eestis on nii ka juhtunud.
Meil on hajus rühm mõttekaaslasi, mitte veel suur, aga artikuleerimisvõimeline ja -tahteline, vaimselt võimekuselt säravatest kuni tuima keskpärasuseni – nii nagu Prantsusmaal ja igal pool. Neid ühendab see, et neil on nõgesed vaimsetes pükstes. Nemad tahavadki, et oleks tuline vaidlus. Klassivõitlus peab ju teravnema! Ka meil peavad olema rahvavaenlased.
Kui nad huvituksid tõepoolest eeskätt rahvusluse teooriast, suhtuksin sesse väga heatahtlikult, sest vaba vaim võib kõike uurida. Saan aru nende nooruslikust igatsusest pääseda vanamoelise rahvusluse käest, et ujuda koos vaba maailma tulvaveega.
Suhtuksin mõistvalt isegi siis, kui nende tegevus oleks kantud puhtisiklikest motiividest, st saada uutes struktuurides soe koht, olla libamagister, tühidoktor jne. See on ju inimlik, poole sajandi jooksul talitasid niimoodi sajad tuhanded täisverd eestlased.
Hull, kui nad tahavad tõsimeelselt oma kimääre praktikasse rakendada. Meie neomarksistid jätkavad üht üldisemat liini ja lasevad end ära kasutada. Kuna kodakondsuse nullvariant paistab jõudnuvat patiseisu, siis tehakse katset muudmoodi. Eestlus tuleb ümber mõtestada, dekonstrueerida («Teie oma suures venehirmus arvate ekslikult siiani, et teie olete teie, tegelikult teie olete hoopis meie ja nemad»), et seejärel minna «edasi». Seega on õigustatud küsimus, kas rünnak põhiseaduse preambuli vastu on hiiliv riigipöördekatse.
/nginx/o/2018/02/24/7634133t1hd781.jpg)
Neomarksistid ja EKRE
Eesti neomarksistide järgi oleks justkui EKRE esimesena valgustatud vabadustele peale tunginud ja jedirüütlid oleksid formeerunud võitluseks selle vastu. Ometi pole EKRE teooriapartei, vaid poliitilise kuju võtnud poolspontaanne reaktsioon äkkliberalismile, milles osa elanikkonnast tajub ohtu.
Neomarksistide väidetest jahmunud normaalsed inimesed hakkavad nägema EKREs oma ainsat esindajat.
Neomarksistidele on EKREt vaja, et saaks tontidega heidelda. See sõltuvus on paraku mõlemapoolne. Neomarksistide väidetest jahmunud normaalsed inimesed hakkavad nägema EKREs oma ainsat esindajat, ehkki tavatingimustes peaksid nad võibolla nende vaateid ja meetodeid lihtsustavaks-liialdatuks.
Siin on tõesti põgus (aga ainult põgus!) strukturaalne paralleel Weimari vabariigiga. Peaaegu kindlasti muutub EKRE lähiajal veel «ekrelikumaks», sest poliitikutel nagu näitlejatel on kiusatus pedaal põhja vajutada, kui nad tunnevad, et publik on pihus.
Nii et vastasseis ja polariseerumine tugevnevad veel kindlasti, aga sel pole suuremat pistmist ideoloogilise debati nüansside ega termomeetrinäitudega. Vastavad teoretiseeringud on nagu flöödimängimine, sellal kui Rooma põleb.