Jüri Valge

FOTO: Ain Protsin

„Ärge siis hingake!“ nähvas ülikooli raamatukaupluse juhataja tõrjuvalt tulevasele luuletajale Peep Ilmetile, kui too oli teatanud, et vajab Wiedemanni sõnaraamatu äsja ilmunud kordustrükki nagu õhku. Ilmetil läks siiski õnneks ning selle tulemusi võib tema loomingus näha.

Oli aasta 1973. See oli aeg, kui lugemishimuline – või ikkagi lihtsalt soliidse raamaturiiuliga ehitud kodu ihkav? – eesti rahvas sabatas nii suitsuvorsti ja vati kui ka ENE, vanasõnaderaamatute, Edasi-lehe ja Wiedemanni sõnaraamatugi järjekorras. Oli aasta 1973. See oli aeg, kui lugemishimuline – või ikkagi lihtsalt soliidse raamaturiiuliga ehitud kodu ihkav? – eesti rahvas sabatas nii suitsuvorsti ja vati kui ka ENE, vanasõnaderaamatute, Edasi-lehe ja Wiedemanni sõnaraamatugi järjekorras. Hiigeltrükkidele vaatamata. Õnnelikud said soovitu ehedalt, vähem õnnelikud koos Brežnevi „Väikese maa“ või muu taolisega, õnnetud jäid ilma. Ilmet sai Wiedemanni siiski ilma Leninita.