Ferdinand Johann Wiedemann - kümnete keeltega hakkama saav polüglott, kes ei öelnud ära klaasist heast veinist

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jüri Valgekeeleteadlane

9. märts 2018, 23:59

„Ärge siis hingake!“ nähvas ülikooli raamatukaupluse juhataja tõrjuvalt tulevasele luuletajale Peep Ilmetile, kui too oli teatanud, et vajab Wiedemanni sõnaraamatu äsja ilmunud kordustrükki nagu õhku. Ilmetil läks siiski õnneks ning selle tulemusi võib tema loomingus näha.

Oli aasta 1973. See oli aeg, kui lugemishimuline – või ikkagi lihtsalt soliidse raamaturiiuliga ehitud kodu ihkav? – eesti rahvas sabatas nii suitsuvorsti ja vati kui ka ENE, vanasõnaderaamatute, Edasi-lehe ja Wiedemanni sõnaraamatugi järjekorras. Oli aasta 1973. See oli aeg, kui lugemishimuline – või ikkagi lihtsalt soliidse raamaturiiuliga ehitud kodu ihkav? – eesti rahvas sabatas nii suitsuvorsti ja vati kui ka ENE, vanasõnaderaamatute, Edasi-lehe ja Wiedemanni sõnaraamatugi järjekorras. Hiigeltrükkidele vaatamata. Õnnelikud said soovitu ehedalt, vähem õnnelikud koos Brežnevi „Väikese maa“ või muu taolisega, õnnetud jäid ilma. Ilmet sai Wiedemanni siiski ilma Leninita.

Tagasi üles