Jelena Skulskaja: elu läheb kunstiks üle alati punase tulega

Näitlejad Olga Zujeva ja Danila Kozlovski Aleksei German Jr. filmi «Dovlatov» maailma esilinastusel 17. veebruaril Berliini filmifestivalil. Foto: Ekaterina Chesnokova/Sputnik

Aleksei German-noorema film «Dovlatov» räägib inimestevahelisest lähedusest. Kirjanik Jelena Skulskaja jagab muljeid ja mõtteid.

Viibisin kunagi külas ammustel, veel nõukogude ajast pärit tuttavatel, kes sel ajal elasid New Yorgi lähedal suures kolme korrusega majas. Perenaine viis mind ühte arvukatest tubadest, kus oli suur diivan, suur televiisor ja vist sellega sisustus piirduski, ning ütles tunderõhuga: «Vaata nüüd, see tuba on täpselt 68 ruutmeetrit – nii palju oli ruutmeetreid kogu sinu neljatoalisel, mida me tookord pidasime suisa piirituks!» Perenaise mees katkestas võiduka kõne: «Jäta nüüd! Miks sa meie külalist niimoodi alandad!»

Aga ma üldse ei solvunud ega tundnud alandust. Lihtsalt iga aeg, iga ajajärk eraldab inimesele äraelamiseks, mugavaks eksistentsiks teatava kindla ruumi, mille suuruse suurel määral määravad ära inimeste omavahelised suhted. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel elati äärmiselt tihedalt: meie kööki (4,5 ruutmeetrit) kogunes kümme-kaksteist inimest – joodi, suitsetati lakkamatult ja räägiti sellest kõige peamisest.

Ma usun, et haistmismeelt ei olnud siis eraldi meelena veel olemas, see luksus mingit lõhna armastada ja mingit mitte tuli alles palju hiljem.