Tulbid

FOTO: DANISH ISMAIL/REUTERS/Scanpix

Kas me peaksime tähistama naistepäeva? Aga miks mitte! Globaliseerunud, ent üksiti killustunud maailmas pole sugugi liiga palju ühendavaid momente.

Kuigi Eestis pole naistepäev riigipüha, tähistatakse seda meelsasti. Kingitakse lilli naiskolleegidele, sõpradele, lähedastele. See pole õnneks ammu kroonulik punase nelgi päev; inimesed tahavad tulpe ja nartsisse, andes justkui märku lähenevast kevadest.

Meie vastuoluline suhtumine naistepäeva on pärit seosest 8. märtsi kui ühe tähtsaima Nõukogude Liidu riigipühaga, mil ajakirjad portreteerisid kangelasemasid ja naistöölisi. Ent kuigi punavõim pani selle okupatsioonikümnenditel ideoloogia ja propaganda teenistusse, ei pea meie naistepäeva ilmtingimata ajaloo prügikasti viskama. Ka eesti vaieldamatu tipp-prosaist Eduard Vilde ei ole punakirjanik, kuigi tema teoseid tiražeeriti toona tohututes kogustes ja suruti klassivõitluse konteksti.

ÜRO leiab, et naistepäeva tähistamine annab võimaluse rääkida mitmesugustest praegusaja ühiskonna sotsiaalsetest probleemidest. Näiteks, milles õieti seisneb naiste ahistamise vastase üleilmse #metoo-liikumise tähtsus. Et see ei tähenda kriipsu pealetõmbamist meeste ja naiste vahelisele suhtlemisele. Iga suhtluskatse pole ahistamine, ent igasugune mistahes soost osaliste suhtlemine peab põhinema lihtsatel väärtustel: austus, ausus ja lugupidamine. Ühe osalise meelevald ei ole aktsepteeritav. Kõnelemata vägivallast. Paradoksaalsel kombel on isegi hea, et ahistamisskandaal lahvatas filmiilmas – nii pani teema mõtlema kõiki. Nüüd on selge, et ahistamine ei ole vääriti mõistetud nali, luhtunud kurameerimiskatse või kolmandajärguline isoleeritud intsident. Ahistamine on palju suurem probleem, kui tihati seni tunnistada.

President Kersti Kaljulaid ütles Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kõnes: «Eestis kasvas mullu koduvägivallajuhtumite registreerimine. See näitab, et oleme madalamaks lõhkunud vaikimise müüri. Kui ohver saab vabalt rääkida, saab riik pakkuda abi, säilitada inimese väärikuse ja hoida nõnda ka riigi oma.» Võideldes naistevastase vägivallaga, ei kaitse me mitte ainult naisi, vaid ka lapsi ning anname nii panuse tuleviku Eesti vägivallatumaks muutmisse.

Naistepäeval võime meelde tuletada ka soolist palgalõhet, mis ÜRO andmetel püsib üleilmselt 23 protsendi juures. Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta on mitmel puhul osutanud, et tegemist pole lihtsakoelise diskrimineerimisega, vaid selle nähtuse põhjused on laiemad. Nii tuleb ka lahendusi otsida üldisest töö- ja perepoliitikast, tugiteenustest lapsevanematele, hooldekoormuse korralduse kaasajastamisest ja nii edasi.

Naistepäeva traditsiooni võiks nüüdisajal võtta kui kinnitust ühest rõõmsast tegusast päevast, mis pole otseses ega kaudses tähenduses punane püha. Mil meeldivad inimsuhted näitavad koha kätte formalismile, nagu päike näitab pakasele.