Hunt.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Pürksi ja Herjava vahele ilmunud hundid on emba-kumba – kas loomulik nähtus või oleme uue evolutsioonifaasi tunnistajateks, kirjutab noarootslane ja kolumnist Ahto Lobjakas.

Ma olen pikki suvesid istunud Noarootsis väljas öö hakul, hommikuti ja vahel ka öösiti lootuses kuulata majesteetlikke loodushääli. Asjata, majesteetlik loodus on vait, kui linnud välja arvata (kelle majesteetlikkus on teistsugune). Põder, kes õueservapidi hämarikus käis, oli haudvaikne, võis seista kolmveerand tundi ühe koha peal. Küla peal öeldi, et jahimehed lasksid ta möödunud sügisel maha. Hunte olen ma kuulnud ulgumas vaid üks kord, lapsepõlves Virumaal. Noarootsis on paar korda auto ees üle tee lonkinud hundikutsikaid. Pürksi moodi keset küla pole meil hunte sattunud. Kuigi mine tea, ma pole sel aastal oma külla veel jõudnud ja Pürksini on linnulennul mõni kilomeeter.