Monika Haukanõmm

FOTO: Urmas Luik / Parnu Postimees

Praegusel hetkel, tuleb tunnistada, on eakate hooldus ning eakate toimetulek lükatud eaka enda või siis perekonna õlule. Need õlad aga seda raskust enam kanda ei suuda, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Monika Haukanõmm (Vabaerakond). 

Rääkisime eile riigikogus üle pika aja abi vajavatest inimestest ja nendest, kellel on suur hoolduskoormus ehk omaste hooldajatest ning hoolduskindlustusest. Täpsemalt oli oluliselt tähtsa riikliku küsimusena jutuks, kuidas eakana hakkama saada ning kas lahenduseks võiks olla hoolduskindlustuse loomine?

Tuleb tõdeda, et viimase puhul ei ole tegemist uue teemaga, kaugeltki mitte. Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon (EGGA) esitas selle teema avalikkusele arutamiseks juba 2000. aastal. Ning ajast, kui asusin 2006. aastal tööle sotsiaalministeeriumisse, olen samuti igalt sotsiaalministrilt küsinud rumala järjekindlusega hoolduskindlustuse kohta, kas valitsuses on eakate küsimuses vastutuse võtmise idee olemas ja kuidas siis siiski tuua see vastutus perekonna õlult veidi laiemale pinnale.

Praegusel hetkel, tuleb tunnistada, on eakate hooldus ning eakate toimetulek lükatud eaka enda või siis perekonna õlule. Need õlad aga seda raskust enam kanda ei suuda. 

Vaadates rahvastikutrende ja silmas pidades eakate ning abi vajavate inimeste arvu, mis aina kasvab, tuleb tunnistada, et kuigi me elame järjest kauem, vähenevad tervena elatud aastad. See tendents peaks olema vastupidine. Seega, me oleme olukorras, kus me elame küll kauem, aga me elame neid viimaseid aastaid kauem haigena ning igal juhul hooldusvajadusega. Me sõltume enamasti väga pikalt oma lähedastest. 

Praegusel hetkel, tuleb tunnistada, on eakate hooldus ning eakate toimetulek lükatud eaka enda või siis perekonna õlule. Need õlad aga seda raskust enam kanda ei suuda. 

Eesti pikaajalise hoolduse korraldamise süsteem, mis seab pereliikmed ja nende lähedased ebaproportsionaalselt suure hoolduskoormuse alla, on abivajajate suhtes ebaõiglane. See süsteem on sektorite vahel killustunud ja riigi ning kohaliku omavalitsuse poolse vähese finantstoega. 

Tänase olukorra on tinginud erinevate seaduste koosmõju: põhiseadus, perekonnaseadus ja sotsiaalhoolekande seadus. See, et perekond peab vastutama oma lähedase toimetuleku ja hoolduse eest, on olnud läbiv printsiip. 

Hooldamine perekonna kanda

Lahendus, mille Eesti on siiani valinud, on lükanud eakate hoolduse sisuliselt inimese enda ja perekonna kanda. Miks see nii on? Sest hooldus- ja õendusabi teenuste hinnad on paljudele peredele üle jõu käivad. Seega on tihti ainsaks väljapääsuks ühe pereliikme tööst loobumine, viies perekonna selle otsusega vaesusesse ja depressiooni nii hooldaja kui ka hoolealuse enda.

Me lükkame nii tööturult eemale hinnanguliselt 50 000 inimest, kes võiksid olla seal aktiivsed. Praegu me sunnime neid aga täitma hoolduskohustust. Ja veel vähem on meil tööturul neid inimesi, kes võiks panustada eakate hoolduse finantseerimisse. 

Kuid kuidas minna edasi? Eakate sotsiaalne kaitse peab saama riiklikuks prioriteediks. Kui räägitakse eakate poliitikast, oleme keskendunud valdavalt pensionipoliitikale ja pensionidele, kuid see ainuüksi on kitsarinnaline lähenemine. Kui me nii jätkame, iseloomustab Eestit vanamoodne lähenemine, kuna me tegeleme vaid nn asendussissetulekuga. 

Me lükkame nii tööturult eemale hinnanguliselt 50 000 inimest, kes võiksid olla seal aktiivsed. Praegu me sunnime neid aga täitma hoolduskohustust. 

Selleks, et vananemine toimuks kaasaegselt, on vaja liikuda iseseisvust ja aktiivsust toetava lähenemise poole, laiendada eakate iseseisvust ja luua heaolu programme. Selleks on vaja raha, tahet ning oma osa tuleb täita riigil, omavalitsustel, perekonnal ja inimesel endal. Väga oluline on raha süsteemi juurde tuua.

Loomulikult on üheks võimalikuks lahenduseks ka hoolduskindlustus. Millises vormis, on muidugi arutamise ja kokkuleppimise küsimus. Samas, hoolduskindlustus ei tohi tõsta maksukoormust, vaid me peame mahutama selle vajaliku ühe protsendi mõne olemasoleva maksu sisse. Ja võib-olla tõesti jõuame me kunagi ka 2–2,5 protsendini SKPst hooldusteenuste rahastamisel. Lisaks rahastuse suurendamisele peavad ka kohalikud omavalitsused hakkama üle Eesti, mitte ainult Tartus, mis on väga hea ja edumeelne näide, rohkem panustama eakate hoolekandesse.

Vajadus on tõhustada ka järelevalvet. Selleks peame rohkem uurima ja hindama eakate vajadust sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele ning eakate võimet elada oma kodus iseseisvat elu. Teenuse paremaks tagamiseks aga on vaja koostada teenus- ja hoolduskavad. Selle aluseks on kaasaegsed ja ühiselt kasutatavad hindamismetoodikad. Need on meil juba praegu olemas. 

Vaja on eakate kodanike nõukogusid

On vajalik jõuda ka selleni, et loomulikuks saaksid ennetavad koduvisiidid. See tagab teenuse jõudmise abivajajani õigeaegselt. Ja selleks, et teenusekasutajate mõjuvõim suureneks, peab igas kohalikus omavalitsuses, mis on pärast läbiviidud haldusreformi suuremad ja võimekamad, toimima hakkama nn eakate kodanike nõukogu. Ilma milleta ei tohiks vastav omavalitsus astuda ühtegi sammu eakate elu-olu küsimuste lahendamise suunas. 

Prioriteedid on vaja ümber hinnata ning need peavad jõudma paberitelt tegudeni. Kui meil on eesmärk, et me tahame liikuda institutsionaalselt hoolduselt teenuste osutamiseni kodudes või kodulaadsetes institutsioonides, siis me igal juhul sinna ka jõuame. Meil on selleks vaja seada prioriteedid ning kokku leppida tegevusplaan. Parim koht elamiseks, ka elulõpu viimasel perioodil on oma kodu. See on kõigi pereliikmete eneseväärikuse küsimus.

Praegune aastatepikkune muutumatu olukord ei ole inimeste suhtes aus ning väärikas. Kui me jääme suhtumise juurde, mis evib mõtteviisi naistest, kui sünnitumasinatest, siis me saame juurde küll rohkem maksumaksjaid, kuid ka nemad meid lõpmatuseni väga pikalt edasi ei vii. Ükskord saame me kõik vanaks!

Me peaksime lõpetama ühiskonnaliikmete kastidesse jagamise, kus me vastandame noori ja vanu ning erinevaid gruppe. Pole aus panna ääri veeri kuust-kuusse toime tulevat perekonda valiku ette, kas tasuda lapse trenniraha või maksta lähedase hooldamiskulud.