Põhja-Korea sõdur raketi ees valvet pidamas.

FOTO: Scanpix

Põhja-Korea on alati taustal läbirääkimiste partnereid petnud ning režiim on võimeline kannapöördeks loetud tundide jooksul. Seetõttu on väga oluline hoida mõõdukat pessimismi tänaste uudiste osas ning arvestada tagasilöökidega, kui osapooled esitavad läbirääkimisteks omad tingimused, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Viimased kaks kuud on pakkunud Korea poolsaarel toimuvat jälgivatele analüütikutele ja huvilistele peaaegu igapäevast mõttegümnastikat. Avalikult vaid paari kuuga (taustal on diplomaatia toimunud ilmselt mõnevõrra kauem) on kohe puhkeda võinud tuumasõjast saanud ühised õhtusöögid Pyongyangis seni igasuguse isikliku välissuhtluseta hakkamasaanud türanni ja tema vihavaenlaste vahel. Mida oodata, millised on osapoolte huvid ja kas on tõesti põhjust optimismiks?

Teise päikesepaistepoliitika (esimene leidis aset vahemikus 2000-2007) tulek ei ole uudis, küll on seda arengute tempo. Lubas Lõuna-Korea president Moon Jae-in leebemat poliitikat stalinistliku ja sõjaka põhjanaabriga juba oma valimisprogrammis ning tegemist on lubaduse suurelennulise elluviimisega. President Moon kõnnib aga libedal pinnal.

Eelmine pingeleevenduspoliitika lõppes üldtunnustatud arvamuse kohaselt siiski läbikukkumisega. Vahetult näljahäda järgsele Põhja-Koreale ja tema režiimile oli Lõuna-Korea presidendi Kim Dae-jungi algatus nagu ootamatu päästerõngas, mis aitas kollapsi veerel vaakuva riigi sisuliselt säilitada.

Ka sel perioodil olid ootused väga kõrged, 2003. aastal räägiti esmakordselt mõlemapoolselt Korea poolsaare tuumavabaks muutmisest. Tagantjärele tarkusena teame, et just sel perioodil arendas Pyongyang ennaktempos oma relvaprogramme. Selliste pettemanöövritega ollakse Soulis ja Washingtonis ilmselt sellel korral paremini arvestatud.

Põhja-Korea motiivid, pilk ajalukku

Millised võiksid olla Põhja-Korea režiimi motiivid antud pingelõdvenduses eestvedajaks olemisel? Olgu etteruttavalt öeldud, et jutud siirast rahuinitsiatiivist siinkirjutajat kindlasti ei veena.

Põhja-Koreaga peetud läbirääkimiste ajalugu on sadu lehekülgi pikk paks raamat, mille resümee mahub ühele leheküljele – Põhja-Korea on alati taustal läbirääkimiste partnereid petnud ning režiim on võimeline kannapöördeks loetud tundide jooksul. Seetõttu on väga oluline hoida mõõdukat pessimismi tänaste uudiste osas ning arvestada tagasilöökidega, kui osapooled esitavad läbirääkimisteks omad tingimused.

2003. aastal räägiti esmakordselt mõlemapoolselt Korea poolsaare tuumavabaks muutmisest. Tagantjärele tarkusena teame, et just sel perioodil arendas Pyongyang ennaktempos oma relvaprogramme.

Põhja-Korea on külmutanud tuumaprogrammi ajutiselt ennegi. 1990ndate keskpaigas toimunud vägikaikaveod Rahvusvahelise Aatomiagentuuriga on legendaarsed, kuid lõppesid tulemusteta. 2003 – 2007 peetud kuuepoolsed läbirääkimised lõppesid tõdemusega, et neli aastat on Pyongyang saanud rahulikku ajapikendust ning arengud raketi- ja tuumaprogrammiga on olnud selged. Just nende kõneluste ajal, 2006. aasta oktoobris, viis Põhja-Korea läbi oma esimese tuumakatsetuse.

Päikesepaiste «õnnetuseks» on Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriigid demokraatiad, kus välispoliitiline fookus ja huvid võivad muutuda valimistega oluliselt. Lee Myung-baki ja George W Bushi perioodil jäätusid Koreade suhted sootuks. Seega tuleb arvestada asjaoluga, et Põhja-Korea peamine motiiv on ajapikenduse väljarääkimine ja relvaprogrammide näilisest külmutamisest tingitud majanduslike piirangute leevendamine. Kui see õnnestub, ei ole imestada, et lähimad aastad on Korea poolsaarel olukord oluliselt rahulikum. Kuid olukord võib muutuda ka päevadega.

Meediasse jõudnud julgeolekugarantii tagamine režiimi säilimiseks on niivõrd naiivne, et seda ei võta loodetavasti tõsiselt ükski osapool. Kim Jong-uni režiim ning tema mõnekümnetuhandeline lojalistide ring ei ole unustanud täpselt samasuguseid garantiisid uskunud Muammar Gaddafi näidet. See on eksistentsiaalne küsimus.

Donald Trump.

FOTO: SIPA USA/SCANPIX

Kindlasti tuleb ära mainida Ameerika Ühendriikide roll. On juba Kim Jong-il öelnud, et Põhja-Korea on tõsiseltvõetav vaid siis, kui nende vastu tunneb huvi Ameerika ise. Seekord on selline olukord käegakatsutavas kauguses, kuid nüüd on lisaks tuumanuppude suuruse võrdlemisele vaja teha samm edasi ning Kim Jong-uni suurim diplomaatiline võit oleks just otsekõneluste alustamine ameeriklastega.

Kuigi Donald Trump on rääkinud eeltingimustena tuumadesarmeerimise reaalsest alustamisest, on ootamatustega harjunud Ameerika president ilmselt valmis oma tingimusi käigult muutma ning ennustaksin otsekõneluste alustamist juba lähikuudel. Eeltöö selleks on tehtud, kohtumised Põhja- ja Lõuna-Korea kõrgete delegatsioonide vahel on koordineeritud selgelt ka Washingtonis.

Esmalt olümpiadiplomaatiaks peetud kõnelused sügis-talvel ÜRO ja ROKi ametnike vahel Pyongyangis ja Pekingis sisaldasid tugevasti ka ameeriklaste vaateid ja huvisid tulevikuks. Seda, et Põhja-Korea läbirääkimiste laua taha soovib tulla, oli oodata peale režiimi teadet, et nende tuuma- ja raketiprogramm on valmis. Tugevad kaardid laualeasetamiseks olid sellega kättesegatud.

Sanktsioonid mõjuvad, aga kellele?

Kindlasti tuleb mainida sanktsioonide võimalikku mõju. Info Põhja-Koreast räägib kohaliku valuuta väärtuse kukkumisest 20 protsenti euro suhtes aastaga, peamiste toiduainete hinnatõusust 30 protsenti ning kütuse kallinemisest ja kättesaadavuse olulisest halvenemisest.

Põhjakorealaste märkimisväärselt paranenud elatustase (majanduskasv 2017 aastal vahemikus 4...7 protsenti) hakkab analüütikute sõnul käesoleva aasta teises pooles tuntavalt langema. Kodumaale naasevad tuhanded ja tuhanded piiriülesed töötajad, nn moodsa aja orjad, kes tegelikult on Põhja-Korea mõistes üsnagi priviligeeritud ja rahakad kodanikud. Põhja-Koreale on välistööjõu kaotuse hinnaks hinnatud kuni 300 miljonit dollarit. Olulisem on aga hoop elanike rahulolu pihta. Piiriülene salakaubandus Hiinaga on kordi vähenenud, kontroll mõlemal pool piiri karmistunud. Tekstiili – ja kalatööstuse sanktsioneerimise tulemusel on riigisiseselt tekkinud kümneid tuhandeid töötuid.

Olukorra selline halvenemine ja muidu muru sööma harjunud põhjakorealased teavad majandusliku arengu ja rohujuurekapitalisimi hüvesid ning nendest loobumine võib tekitada probleeme võimudele. «Korea kevadet» on kindlasti vara oodata, kuid info seespoolt räägib üsna olulistest vabadustest, mida võimude tegevuse turuplatsil või koduköögis kritiseerimine Põhja-Korea kontekstis kindlasti on.

Pood Pyongyangis

FOTO: ED Jones/AFP

Märtsikuus ilmub ÜRO paarisajaleheküljeline raport Põhja-Korea illegaalsest tegevusest globaalselt ning selle lugemise järgi on riik kasutamas ära pea kõiki oma diplomaatilisi suhteid ligi poolte maailma riikidega. Juba faktiliselt tõestatud näited on õõvastavad, rääkimata kuuldustest. Relvakaubandus Egiptuse relvajõududega, kalalaevastiku pidamised Tansaanias ja Mozambiigis, relvahooldusega seotu mitme Kesk-Aafrika riigiga, keemiarelvaalaste saadetiste kinnipidamine teel Süüriasse jne jne.

Põhja-Korea algatus kõnelusteks ja tippkohtumiseks kahe Korea liidri vahel tuleb kindlasti vastu võtta, kuid unustada ei tohi lähiajaloos toimunut. 

Ida-Aasia regiooni meredel toimuvad kütuse-, söe- ja mereandide ümberlaadimistega on seotud lisaks Hiina ja Venemaa päritolu aluste veel ligi 20 riigi lippu kandvad laevad ning järelevalvet teostav Jaapani mereväel kipub tõestusfotode pildistamisel juba film täis saama. Sanktsioonid on vajalikud, kuid tõeks on saanud kartused – need ei takista relvaprogrammide arengut, küll aga mõjutavad miljoneid põhjakorealasi. Muide, Yongbyonis tuumakompleksi korstnad tossavad, Punggye-ri polügonil kaevatakse tunneleid ja Sinpo sadama dokkides valmib keskmaarakettide tulistamise  võimekusega allveelaev Gorae.

Põhja-Korea algatus kõnelusteks ja tippkohtumiseks kahe Korea liidri vahel tuleb kindlasti vastu võtta, kuid unustada ei tohi lähiajaloos toimunut. Oluline on Põhja-Korea poolsete ettepanekute ja tingimuste taga näha nende võimalikke tegelikke huvisid. Kui Pyongyang hakkab rääkima sanktsioonide leevendamisest, on endistel aegadel edutoonud «ähvarda ja palu» poliitika arsenalis tagasi ning tulemused kahjuks etteennustatavad.

Sel korral võivad leevendustest aga osa võtta ka Hiina ning Venemaa, kes hetkel on võimaluste piires ÜRO sanktsioone üldiselt järginud. Mereblokaadi idee peale tõmbas Hiina ÜROs siiski mõttele juba rasvase kriipsu – Hiina raha põleb Põhja-Koreas niigi liiga ereda leegiga. Jääksin hetkel toimuva suhtes mõõdukalt pessimistiks, kuid avanenud lühike aken tuleb diplomaatiliselt kindlasti ära kasutada.