:format(webp)/nginx/o/2018/03/07/7665293t1he8f4.jpg)
Kodanikuühiskonna tähtsaim institutsioon ehk sõltumatu ajakirjandus on Venemaal hääbunud. Vladimir Putin kasutab häbitult massikommunikatsiooni vahendeid omaenda rahva ettevalmistamiseks sõjaks läänega, mis on võimalik ainult diktatuuri tingimustes, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
5. märtsil 1953 suri Nõukogudemaa juht ja diktaator Jossif Stalin, kes muutis NSV Liidu tuumariigiks ja rajas omaenda rahva hävitamise süsteemi Gulagi. Möödunud on 65 aastat. Praegune Venemaa juht Vladimir Putin on asunud edasi rühkima stalinlike saavutuste lipu all ning kujundab Venemaast innukalt tuumaagressorit, mis on ohuks nii oma rahvale kui ka kogu maailmale.
See, et Venemaa on teel diktatuuri poole, on täiesti ilmselge, kui vaadata riiklike telekanalite Pervõi Kanal ja Rossija uudistesaateid. Ent samalaadset sisu pakuvad ka mitteriiklikud kanalid, mida kontrollivad Kremli oligarhid. Loosung «Elagu Putin!» on Venemaa telesaadete põhisisu. Et see väide ei kõlaks tühjalt, vaatleme mõningaid värskeid uudistesaateid.
«Vremja», Pervõi Kanal, 3. märts: suur reportaaž Vladimir Putini pressikonverentsist Kaliningradis. Venemaa president räägib ajakirjanikele arstiabi kättesaadavusest külas ja kangelaslikest pingutustest, mida on teinud Venemaa sõjatehnikatootjad, kel on valminud rakett Avangard, mille vastu on Ameerika raketitõrjesüsteem võimetu. Ajakirjanike näol võib näha lipitsevaid naeratusi, nende silmad säravad vaimustusest.
See, et Venemaa on teel diktatuuri poole, on täiesti ilmselge, kui vaadata riiklike telekanalite Pervõi Kanal ja Rossija uudistesaateid.
Uudislugu presidendikandidaadi Vladimir Putini toetusmiitingust Moskvas Lužniki staadionil. Kohal on tuntud näitlejad, sportlased, muusikud ja räppar Timati. Kõigi näod säravad õnnest, silmis on rõõmupisarad.
Uudislugu USA riigidepartemangu esindaja jõledast käitumisest, kui ta ei lubanud Venemaa ajakirjanikel küsimust esitada. Venemaa välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova: «Kui riigidepartemangu esindaja veel korra söandab nimetada Venemaa ajakirjanikke Venemaa ajakirjanikeks ja keelduda sel alusel vastamast nende küsimustele, siis me paneme Ameerika ajakirjanikud meie pressikonverentsidel spetsiaalsesse aedikusse. Sellest polegi nii palju aega möödas, kui USAs ei lubatud mustanahalisi kodanikke valgete reisijatega autobussi. Me ei luba sellisel moel ümber käia Venemaa ajakirjanikega.»
/nginx/o/2017/12/28/7442483t1h7e23.jpg)
«Vesti», Rossija, 3. märts: uudislugu sellest, kuidas tähistatakse Bulgaaria vabanemist Osmani impeeriumi ikke alt, ja Venemaa rollist riigi suveräänsuse taastamisel. Intervjuud Venemaa regioonide uute kuberneridega, kes räägivad, kuidas nad hakkavad täitma president Putini korraldusi, mida too oma läkituses esitas.
«Segodnja», NTV, 3. märts: reportaaž Putini toetusmiitingult. Lühilood teiste presidendikandidaatide kohtumistest valijatega. Uudislugu tormi tagajärgedest USAs.
Põgusate variatsioonidega pakutakse seda infokogumit kõigis Venemaa telekanalites «valvetoiduna». Putinliku propaganda haripunkti võis nähtavasti leida saates «Vremja»: «Venemaa presidendi läkituse järel ei ole maailm enam endine. Maailm hakkab elama meie reeglite järgi.» Sellest saab ühtlasi teha nukra järelduse – Venemaa ajakirjandus on surnud.
Venemaa televisioon maalib laiade pintslitõmmete ja eredate sädelevate värvidega portree Putinist kui ülemaailmse tähtsusega liidrist, hiilgavast kõnemehest, targast juhist ja inimesest, kes kunagi ei eksi.
Valimiste eel kaitstakse kogu Venemaa meediaruumi hoolikalt kõigi teemade eest, mis on seotud Venemaa siseprobleemidega. Mõnikord lastakse eetrisse lugu teede halvast olukorrast ühes, eraldi võetud omavalitsuses. Juhtub sedagi, et kõneldakse tõrgetest lastele hädavajalike importravimite tarnimisel. Kohe seejärel teatavad kommentaatorid uljalt, kui palju eraldas Putin raha teeremondile ja kuidas Putin andis ravimitootjatele korralduse töötada välja kodumaised ravimid.
Mõnikord võib Venemaa televisioonis kuulda kriitikat kohaliku võimu aadressil. Väga harva kritiseeritakse kubernere, peaaegu mitte kunagi föderaalvalitsust, veel vähem aga Putinit ennast! Venemaa televisioon maalib laiade pintslitõmmete ja eredate sädelevate värvidega portree Putinist kui ülemaailmse tähtsusega liidrist, hiilgavast kõnemehest, targast juhist ja inimesest, kes kunagi ei eksi. Vastukaaluks kujutatakse «kollektiivset läänt» juhmardite, närukaelte ja värdjate kogumina, keda kihutab tagant ainitine soov suruda Venemaa põlvili, jätta vene rahvas suveräänsusest ilma ja riisuda kõik Venemaa ressursid.
Venemaa televisioonis räägitakse läänest kas halvasti või ei räägita üldse. Komplimente pälvivad ainult need lääne poliitikud, kes astuvad välja Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide tühistamise poolt ja kiirustavad Kremlisse Venemaa juhi ette koogutama.
Tõsi, vahel esinevad selles muidu korralikult koostatud stsenaariumis tõrked. Oli täiesti ilmne, et Vladimir Putin demonstreeris läkituse käigus Venemaa sõjalist võimsust, et veenda valijaid enda võitmatuses ning ühtlasi hirmutada Euroopat ja USAd. Vene propaganda jõudis juba välja kuulutada lääne hüsteerilise reaktsiooni Venemaa presidendi sõnadele. Ja siis – midagi ei juhtunud. Lääs vaikis delikaatselt, lääne ajakirjandus reageeris karikatuuride ja sõjaväeekspertide irooniliste kommentaaridega.
Kreml ootas mõistagi tormilist suhete klaarimist, erakorralisi pressikonverentse, Balti riikide valjuhäälseid abipalveid. Aga ei jõudnudki ära oodata. Siis nenditi Venemaa televisioonis, et Euroopa ja USA presidendid, kantslerid ja peaministrid on koos oma alluvatega Putini kõnest sel määral kohutatud, et on täielikult pea kaotanud ega tea suurest jahmatusest, mida edasi ette võtta. Just niisugune lakkamatu soovitu tegelikkuse pähe esitamine on muutunud tänapäeva Venemaa propaganda (ajakirjanduseks ei tõuse käsi seda nimetama) kõige iseloomulikumaks tunnusjooneks.
Samal ajal ei pööranud peaaegu keegi tähelepanu Putini läkituse iseärasustele. Ta rääkis palju sissetulekute suurenemisest, elamispindade ehitamisest, teaduse ja tehnika arengust, põllumajanduse edusammudest ja võitlusest sanktsioonidega, kooliharidusest ning maa- ja mereväe tugevdamisest. Aga ta ei öelnud ühtegi, mitte ühtegi sõna sisejulgeoleku kohta. Võitlus terrorismiga, poliitiline stabiilsus, rahvaste ja uskude vahelised suhted puudusid läkitusest sootuks. Varem on need teemad olnud Putini esinemistes lausa domineerivad. Mis siis nüüd juhtunud on?
/nginx/o/2018/02/05/7546449t1h91fb.jpg)
Juhtus nimelt täielik läbikukkumine: õigeusklike naiste tapmine 18. veebruaril Dagestanis Kizljari linnas kujunes Kremlile uueks Beslaniks. Hea, et vähemalt mastaabilt jäi seekordne veretöö Beslanist kaugele maha. Esimest korda aga oli kuritegu otseselt venevastase värvinguga, sest mõrvar asus tulistama õigeusu kiriku uksel ja hüüdis: «Allahu akbar, me tapame teid maha, vene sead!»
See ebainimlik tegu purustas ühe hoobiga Venemaa propagandistide pingutused, kes on aina kõnelnud Dagestani rahvaste ja uskude vahel valitsevast rahust ning sellest, kuidas Dagestani rahvas toetab kohapealt pärit juhi asemel Venemaalt määratud inimest. Ja mis peamine: järjekordselt löödi mõra müüti Vladimir Putini edukast võitlusest terroristidega, keda ta juba ammusel 1999. aastal lubas peldikust alla lasta. Nemad, lurjused sellised, aga ei taha sugugi alla minna!
Putin on välisvaenlase juba paika pannud – selleks on lääs. Ta on leidnud sisevaenlase liberaalide näol ning kehtestanud poliitikas ainumõtlemise.
Mida aga võttis ette Venemaa ajakirjandus? Jah, nad kõik sisuliselt vaikisid sündmuse maha. Lühikeste kuivade teadetega paari-kolme päeva jooksul pärast toimunut piirdus isegi superliberaalne Ehho Moskvõ. Ainult üksikud õigeusu saidid avaldasid tapetute nimed. See näitab samuti ilmekalt Venemaa liberaalse ajakirjanduse jäänuste seisundit – innukat huvi tuntakse Nastja Rõbka ja oligarh Deripaska armuseikluste vastu, ent eelistatakse jätta Dagestani massimõrv uurimata, et mitte ärritada Kremlit. Samasuguseid mahavaikitud suuri asju on veel hulganisti, alates Rosnefti mänedžeride tapmisest kuni Kremli ametnike lapsi saatvate skandaalideni.
See pikaajaline nähtus viitab ühele – kodanikuühiskonna tähtsaim institutsioon ehk sõltumatu ajakirjandus on Venemaal hääbunud. Vladimir Putin kasutab häbitult massikommunikatsiooni vahendeid omaenda rahva ettevalmistamiseks sõjaks läänega, mis on võimalik ainult diktatuuri tingimustes. Paljud eksperdid prognoosivad, et Putini järjekordne ametiaeg Venemaa presidendi toolil kujuneb vaimupimeduse ja repressioonide ajaks.
Kunagi alustas Jossif Stalin, kes käsikäes Hitleriga alustas Teist maailmasõda, just väliste ja sisemiste vaenlaste otsimisest, ainumõtlemise juurutamisest ja koonduslaagrite rajamisest. Putin on välisvaenlase juba paika pannud – selleks on lääs. Ta on leidnud sisevaenlase liberaalide näol ning kehtestanud poliitikas ainumõtlemise. Mis ootab meid veel ees?
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)