Emajõgi.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Nõukogude Liidus oli võimudel ja nendele alluvates massiteabevahendites kombeks ülistada nõukogude tööstuse võimsust ja grandioosseid plaane looduse ümbertegemiseks ning inimesele allutamiseks. Tegelikult olid säärasel hoolimatusel ja ükskõiksusel ökosüsteemile väga rängad tagajärjed. Mitmel pool Eestimaal mäletatakse tänini joogiks kõlbmatut haisvat kaevuvett, halli tolmu välja paisanud vabrikuid ning kolibakteritega saastatud ujumiskohti. Praeguseks on see kõik justkui kauge minevik ning vaevalt et keegi sooviks sinna naasta. Sellisel juhul peaks vihkama olevikku ja tulevikku.

Praegu ei kahtle ilmselt keegi, et inimene ja loodus on seotud hulga nähtamatute sõlmedega ning sellest, kuivõrd me hoolitseme looduse kaitse ja säilitamise eest, oleneb ka meie endi füüsiline ja materiaalne heaolu. Inimese ja looduse vastastikuses suhtes ei toimu mitte midagi iseenesest. Neile, kes suudavad seda tasakaalu hoida, tasub loodus heldelt oma andidega. On suurepärane, et Eestis on paljud inimesed selle arusaamani jõudnud.

Meie ajaloolist kogemust arvesse võttes on ka loomulik, et inimesed suhtuvad teatud skepsisega igasugustesse suurprojektidesse, mille ettevõtmisel kerkivad ikka ja jälle esile ühed ja samad küsimused. Nendele probleemidele on läänemaailm otsinud lahendusi möödunud sajandi 50. aastatest peale ja võrdlemisi edukalt. See on kaasa toonud ühelt poolt keskkonnale tekitatava kahju minimeerimise ja teiselt poolt looduse kaitseks võrdlemisi rangete standardite kehtestamise. Sellega tuleb arvestada ükskõik millise projekti elluviimisel.

Mis puudutab Tartu külje alla plaanitavat puidurafineerimistehast, siis teoks saanuna tooks see kasu mitmele osalisele, ent selle käigus tuleb vastata tervele hulgale keskkonnateemalisele küsimustele. Kõigile küsimustele selle projekti vedajatel vastavate uuringute valmimiseni vastust veel polegi, kuid sellega, et avalikkusega justkui suheldakse aktiivselt, ent infot antakse sealjuures vähe, on tekitatud teatud hall tsoon, mis iseenesest täitub igasuguste hirmude ja spekulatsioonidega.

Nii tehase pooldajad kui ka vastased on kasutanud küllaltki abstraktseid ja populistlikke loosungeid, mis teatud olukordades hästi töötavad, ent manipulatiivsed taktikad on võimatuks teinud sisulise arutelu. Kui puidurafineerimistehase-loosse, midagi soovida, siis rohkem läbipaistvust. Inimeste kahtlusi ja hirme on võimalik hajutada vaid maksimaalse läbipaistvusega, mis on euroopaliku asjaajamise alus. Läbipaistvuse puudumine on selle  projekti eestkõnelejate suurimaid altminekuid.