Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/06/7664083t1h5903.jpg)
/nginx/o/2018/03/06/7664091t1hd522.jpg)
/nginx/o/2015/11/04/4661635t1h3321.jpg)
/nginx/o/2018/03/06/7664083t1h5903.jpg)
Riigi ülesanne on kaitsta inimeste tervist ja seejuures tuleb maksumaksjate raha kasutada mõistlikult. Arukam on reguleerida, et vähendada suuri kulutusi alkoholitarbimise tagajärgedele. Dilemma on sama nagu läbijooksva katusega – kas parandada katus või osta ämbreid, kirjutavad Carina Ferreira-Borges, Thomas Babor ja Marge Reinap.
Kümme aastat tagasi oli Eesti üks maailma kõrgeima alkoholitarbimistasemega riike. Eesti on teinud olulisi edusamme, vähendades alkoholitarbimist kolmandiku võrra. 2016. aastal joodi täiskasvanud elaniku kohta ligi viis liitrit vähem absoluutset alkoholi kui 2007. aastal. Tänu sellele on vähenenud ka alkoholi tarbimisega kaasnevad probleemid. Alkoholiga seotud haigustest põhjustatud surmade arv on selle ajaga langenud 40 protsenti. See tähendab, et alkoholitarbimise meetmed päästsid ainuüksi 2016. aastal enam kui 300 inimese elu. (1) Üks põhjus, miks alkoholipoliitika on olnud tulemuslik, on see, et ta põhineb lahendustel, mille tõhusust on rahvatervise eksperdid üle kogu maailma uurinud. Need on just need lahendused, mida alkoholitööstus mittetoimivaks kuulutab.