Pildil Riigikogu saal.

FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Poliitika on muu hulgas meeskonnamäng. Nagu spordiski moodustab efektiivseima satsi kogemusi, nimekust ja värsket verd sisaldav kooslus. Kõrgeima võimu kandja, rahvas, nõuab turvalisust ja stabiilsust, aga tunneb ära ka kopituslõhna – uute inimeste ja nende ideedeta pole erakondadel 2019. aasta märtsis edu loota.

Riigikogu järgmist koosseisu silmas pidades maksab niisiis erilise hoolega jälgida, kuidas ja keda õnnestub erakondadel oma ridadesse värvata. Reiting ei peegelda üksüheselt valija vahetut käitumist valimispäeval. Võib juhtuda, et lihtsalt pole, keda valida.

Kui 2011. aastal Reformierakond, Keskerakond, IRL ja SDE end Toompeale tsementeerisid, tundus ilmselt nii mõnelegi, et nüüd nii jääbki – edaspidi lähtub valija maailmavaatest ja üldistest väärtustest. Kuid erakonnad jäid oma naba imetlema ega suutnud esile kerkinud teemadele reageerida.

Esindusdemokraatia nõuab muutusi, sest ühiskond areneb nii sise- kui ka välismõjude tõttu. Kui senised poliitilised jõud vastuseid pakkuda ei suuda, otsitaksegi neid mujalt. Vajadusel sünnib uus erakond ja päriselt välistatud pole see nüüdki. Nii lähetas rahvas neli aastat tagasi võimumäele Vabaerakonna ja EKRE.

Neid kaht kummitab nüüd pingi lühidus. Esimesel püsib reiting ühtlaselt madalal, teisel aga kerkib. Vabaerakond enam möödunud korra värskusele mängida ei saa – tuleb leida uut jõudu, eeskätt kohalikul tasandil erakondade vastu astunud valimisliitude ridadest. EKRE on nähtav, igast protestinoodist haaratakse innukalt kinni, kuid üksikutele populaarsetele teemadele keskendumine ei too üldist edu. Võibolla seepärast ollaksegi olukorras, et ehkki ühiskonnas on mõndagi, mis vaimsel eliidil harja punaseks ajab, pole seni leidunud suuremat seltskonda nimekaid teadlasi, kultuuriinimesi, ettevõtjaid jt, kes oleksid erakonnaga liitunud.

Keskerakond läheb riigikogu valimistele vastu roolirattaga, mida ei hoia Edgar Savisaar. Tallinnas saadi kohalikel valimistel ülinapp enamus, kindlasti annab riigis võimul olek jõudu juurde, aga üldvõiduks tuleb vahepeal sööti jäetud põllult kõvasti lisa noppida. Vaja läheb nii elavjõudu kui ka tehnikat. Sama kehtib IRLi kohta, ehkki üle Eesti on neil endiselt olemas nii nimed kui ka valijad. Sotsidel pole pingi pikkus peaaegu kunagi probleem olnud, neil sõltub tulemus sellest, millises rivistuses platsile minnakse.

Vägevad kaardid ei võrdu automaatselt slämmiga. Praegu kõrgeima reitinguga Reformierakonnas teravdab pikk pink sisekonkurentsi. Isegi oravate varupingilt loodetakse platsile saada. Alati leidub uusi nägusid, keda poliitikasse tahetakse, kuid eks uued häältemagnetidki soovi midagi vastu saada. Lisame siia veel esimehe teema, ning paberil terenduv valimisvõit ei tundugi enam nii kindel.