Mikk Granström: kuidas kasvatada uued Kiisad ja Volmerid?

«Nullpunkt», hea näide kodumaise filmi rakendamisest üldhariduskoolide filmiõppes. Foto: Kaader filmist

Vale puha, nagu ei tegeldaks meie koolides filmialase kirjaoskuse õpetamisega ega kasutataks filmikunsti võimalusi tundide mitmekesistamiseks. Kuidas seda aga veelgi paremini teha, kirjutab Just Filmi festivali juht ja filmiõpetaja Mikk Granström.

Filmikunstil on suur jõud. Veel suurem on see aga siis, kui osata seda ära kasutada. Nagu tehti näiteks Mihkel Ulgi noortefilmi «Nullpunkt» puhul: sellest sai esimene omasuguste seas, mille juures rakendati ulatuslikult ristmeedia võimalusi, unustamata sealjuures ka õppimise aspekti.

Tulemus oli see, et filmist ei räägitud mitte ainult tänaval, vaid selle üle arutleti ka koolitundides kõikjal Eestis. 55 000 vaatajaga on see siiani taasiseseisvusaja kõige populaarsem noortefilm.

«Nullpunkt» osutab, kui oluline on ja milliseid võimalusi avab laste- ja noortefilmide varustamine vastava õppematerjaliga. Põhjamaades on sellest juba ammu aru saadud. Meil veel mitte väga. Äkki aitaks olukorda parandada see, kui teha sellest üks filmi rahastamise eeldusi? Aitab ju selliste materjalide olemasolu filmi sõnumi paremini kohale viia ja annab ühtlasi õpetajatele motivatsiooni tuua vastav arutelu ka klassiseinte vahele.

Kas meie õpetajad on selleks aga valmis? Kas nad saavad aru, et filmi pakutavate võimaluste kasutamine võiks olla üks vahendeid, kuidas koolitundidesse vaheldust tuua ja õpilaste õppimistahet toetada?

2017. aastal tegi Praxis uuringu «IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias», mis hõlmab kogu haridussüsteemi. Selles on uuritud, kui palju ja kuidas kasutatakse õppetöös digivahendeid ja millised on nende tehnoloogiliste vahendite/õppevara kasutamise hoiakud õpetajate ja õpilaste seas. Selgub, et videote või filmide vaatamist kasutab õppeprotsessis koguni 81 protsenti õpetajatest. Samas uuringus räägitakse sellestki, kui palju üldse arvestab meie koolide ainekava filmi võimalustega. Näiteks tuuakse esile, et 59 protsenti teise kooliastme kunstiainete ainekavadest hõlmab ka animatsiooni, filmide ja multimeediumi kasutamist ja loomist. Ka see pole paha näitaja.

Kokkuvõttes lükkab Praxise mahukas uuring ümber laialt levinud väite, et meie koolid ja õpetajad pole filmi omaks võtnud.

Suur edasiminek on toimunud, piltlikult öeldes: lahtisest uksest sisse murda pole vaja.

PÖFF käib koolides

Oma osa selles on usutavasti ka PÖFFil, mille üks eesmärke on tuua lapsed ja noored filmi juurde, õpetada neile filmikunsti aluseid ning tutvustada seda mitmekihilist ja põnevat valdkonda, kus saavad kokku kõik kaunid kunstid. Viimase kümne aasta jooksul on PÖFF ellu viinud projektid, mis aitavad seatud eesmärke saavutada. Oleme käinud Eesti koolides ja andnud tunde, kus on õpetatud nii loo ülesehitamise põhimõtteid ja reegleid kui ka operaatoritöö ja montaaži aluseid. Lisaks koolitanud õpetajaid kasutama filmi kui õppevahendit kõigis tundides, peale loovainete ka näiteks füüsikas, keemias ja matemaatikas. 

PÖFFI õpikeskkond "Õppimine läbi filmi" - www.juststriim.com. Foto: Kuvatõmmis

Muidugi, kõikjale ei jõua. Just sellepärast töötas PÖFF 2015. aastal välja projekti «Õppimine läbi filmi», mida rahastas meediaprogramm Creative Europe. Selle raames loodi õpetajatele mõeldud platvorm JustStriim (www.juststriim.com), mis võimaldab kasutada koolitunnis filme koos spetsiaalselt nende juurde loodud õppematerjalidega. Peale selle koondab veebikeskkond filmiõppematerjale. Edukalt teostunud projektiga on praeguseks liitunud juba üle 1700 õpetaja. Kui ainult oleks raha suurendada filmivalikut!

Järjepidevat tööd koolide ja õpetajatega näitab ka see, et PÖFFi laste- ja noortefilmide festivali Just Film (www.justfilm.ee) külastuste arv on viimase kümne aasta jooksul kasvanud 8000-lt 17 500-le. Mis tähendab omakorda, et õpilased on juba harjunud vaatama mitte ainult USA, vaid ka teiste riikide ja kultuuriruumide filme.

Kuidas aga muuta filmiõpetust ja filmi kasutamist teistes ainetundides veelgi efektiivsemaks?

Õppematerjali napib

Õpetades ise Tallinnas Mustamäe 32. keskkoolis filmilugu, võin oma kogemusest öelda, et esimene valupunkt on õppematerjalide vähesus. Eestikeelseid õppematerjale lihtsalt napib. Kirjanduse poolest on kõige paremas seisus animatsioonivaldkond.

Esmaspäeval õpetas Rakvere Athena koolis tuntud animafilmi­tegija Rao Heidmets ­lastele filmikunsti saladusi. Foto: Meelis Meilbaum

Näiteks Rao Heidmetsa «Animaõpik» (2013) on suurepärane õppevara, mis arvestab õppijaga ja on ka väga hästi kirjutatud. Ülo Pikkovi raamatut «Animasoofia» (2010) saab edukalt kohandada mitmel tasemel õppijatele. Ka Olev Remsu «Filmidraamatehnika» (2017) on õppematerjalina suurepärane allikas. Miinuseks on filminäited, millega tänapäeva noor õppija samastuda ei suuda. Aga näited on õpetamisel väga tähtsal kohal, sest need aitavad õpitut kinnistada ja selgitada. Loomulikult on filmiteooriat käsitlevaid raamatuid eesti keeles teisigi, aga need ei ole mõeldud õpetajatele, rääkimata juba II või III kooliastme õpilastest.

Kõigepealt oleks vaja välja töötada materjal, mis õpetaks, kuidas jutustada lugu. See on oskus, mida igal õpilaselka hilisemas elus vaja läheb. Rääkimata juba sellest, kui mõni andekas noor läheks selle ajel koguni filmikooli stsenaristikat õppima. Mõistagi peaks selline õppematerjal olema tänapäeval ka digitaalsel kujul. Eestis on midagi sellelaadset juba üritatud teha, kuid professionaalset ja laiapõhjalist tulemust seni veel pole.

Teise probleemina tooksin esile õppetegevuseks sobivate filmide kättesaadavuse. Puudu on just sellisest sisust, mis arvestaks eri tundide ja ainekavadega. Näiteks BBC toodab laias valikus harivaid dokumentaalfilme, mis on mõeldud just koolidele ning millega on kaasas ka vastavad töölehed/õppematerjalid. Eesti riik võiks sellise õppevara soetamisel appi tulla.

Juba mitu aastat ei toeta hasartmängumaksu nõukogu filmiga seotud üritusi. Jätan siinkohal arutlemata, kas see on õige või vale.

Ikka jälle rahast

Kolmandaks jõuame taas rahani. Juba mitu aastat ei toeta hasartmängumaksu nõukogu filmiga seotud üritusi. Jätan siinkohal arutlemata, kas see on õige või vale. Küll aga tahan osutada sellele, et Eestis võiks olla ja peaks olema fond, kust õpilasomavalitsused saaksid selliste ürituste jaoks toetust küsida.

Tallinnas on küll väga positiivne näide – spordi- ja noorsooamet, kes sellist toetust jagab. Ja väiksemate paikade koolid võivad pöörduda kohalike omavalitsuste poole. Ma pole aga sugugi kindel, et see on parim lahendus ja et kõigile ka vahendeid jätkub.

Eestis võiks olla ja peaks olema fond, kust õpilasomavalitsused saaksid filmiürituste jaoks toetust küsida.

Selline fond võiks toetada näiteks koolide amatöörfilmifestivalide korraldamist, õppeasutuste filmiõhtuid, aga ka amatöörfilmide tegemist ennast, kasvõi 500–1000 euroga. Mõelda vaid, milline motivatsioon oleks see noortele: hakata teadlikult mõtlema filmi ja selle tegemise protsessi peale! Ja võimalus, et eesti filmipilti lisanduvad tänu sellele uued Hardi Volmerid ja Kaljo Kiisad, aina kasvab.

Sel ideel on minu hinnangul veel üks väga positiivne aspekt: selle käigus õpivad noored ise projekte kirjutama ja neid ellu viima, lisaks on võimalus siduda see õpilaste enda uurimistöödega, mis praegu on kohustuslik osa gümnaasiumi õppekavast. Tõeline noorte filmitegijate kasvulava!