Märtsipommitamise varju jäänud nüansid: ajaloolane Kalmar Ulm näitab kultushooneid, mida tänapäeva Tallinnast enam ei leia

Tallinna pommitamine Nõukogude lennuväe poolt 9.–10. märtsil 1944 oli kaua sündmuseks, mida oli ebasoovitav mainida. Alles 1989. aastal korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts kodanikualgatuse korras esimest korda märtsipommitamise mälestusürituse, millest nüüdseks on saanud iga-aastane traditsioon. Sellest ajast on märtsipommitamisest räägitud ja kirjutatud, ent paljud nüansid on jäänud varju, kirjutab ajaloolane Kalmar Ulm.

Raskete tagajärgedega õhurünnakud olid maailmasõja lõpuaastatel sõja lahutamatu osa ja nii asetub Tallinna hävitamine ühte suuremasse ja mõistusele vastuvõetamatusse konteksti, mille visuaalseks iseloomustuseks oleks lõputu varemeteväli ja rusumäed. Teise maailmasõja üks kurbi tulemeid oli, et õhurünnakutes hävisid sajad linnad ning lühikese ajaga hävitati sajanditepikkune kultuur. Ulatuslikke õhurünnakuid sooritasid mõlemad sõdivad pooled. Mitmete linnade, nagu Varssavi, Budapesti või Narva nägu on tänaseks tundmatuseni muutunud, ehkki enim kannatasid Saksamaa linnad.

Tallinnal läks veidi paremini, mitmed ajaloolised hooned, sealhulgas Toompea peaaegu tervikuna, kas säilisid või ehitati uuesti üles nagu Niguliste kirik. Leidus aga ehitisi, mis kadusid linnapildist jälgegi jätmata. Pommitamises hävis ligi 50 protsenti Tallinna elamispinnast ning 10 protsenti ajaloolisest linnasüdamest. Tallinna vanalinnas said enim purustusi Harju tänav, üks vanimaid kaupmeeste ja käsitööliste tänavaid Tallinnas, kuhu alates 19. sajandist oli hakanud koonduma linna kaubanduselu ning millest järk-järgult kujunes Eesti Vabariigi algusaastateks üks linna olulisemaid äripiirkondi.

Kõrvuti ajaloolise linnasüdame hävinguga kadus linnapildist üks varasemaid all-linna renessanssehitisi, Vaekoda Raekoja platsil – tõsi küll, viimase alusmüüri piirjooned on platsi sillutises märgitud ja välikohvikutevabal perioodil isegi nähtavad. Märtsipommitamisest alguse saanud tulekahjud kandusid südalinna ümbritsevatesse puitkvartalitesse ja jätkasid seal oma hävitustööd, võttes punase kuke läbi kaasa linna tuntud ja vähem tuntud hooneid. Järgnevalt kirjutan mõnest linna kultushoonest, mida tänapäeva linnapildis enam ei leia.

Hävis üks Tõnismäe tuntumaid maamärke

Nii hävis sel saatuslikul ööl Veerenni tänaval (Vana Veerenni 4) üks Tallinna omapärasemaid sakraalhooneid, metodistide Lilienthali kirik, mille näol oli tegemist Tallinna ja ka kogu Eesti suurima puitkirikuga. Lilienthali kiriku kõrge torn oli kogu Tõnismäe ümbruse üks tuntumaid maamärke. 1909. aastal evangeeliumi kristlaste ehitatud palvemaja, mis mahutas 3000 inimest ja kus oli 1200 istekohta, oli üks oma aja suurimaid avalikke ehitisi. Kaasaegses ajakirjanduses avaldati kogunisti arvamust, nagu oleks pühakoda Mandri-Euroopa üks suurimaid.

1938. aasta Uus Elu kirjutab sellest järgmist: «Omal ajal ehitas hoone tuntud kohvitööstur Eduard Lilienthal. Vene võimudelt, kellele ei meeldinud vabakiriklik liikumine, ei saadud muidu luba, kui esitati kinnitamiseks kapsakuuri projekt, millises hoones peeti siis ka jumalateenistusi kuni Saksa okupatsioonini. Okupatsioonivõimud nõudsid hoonele kiriklikku välimust ja torni ehitamist, mis ka teostati. Vana Tallinna plaani järele on kirik ehitatud just samale kohale, kus asus vanal ajal linna poomise plats. Sellest tuleb ka Vaestepatuste tänava nimetus.»

1918. aasta hoone ümberehitusprojekti järgi lisati võimas kellatorn ning sellega kadus lõplikult mitmekordse neljakandilise tööstushoone kuvand. 1930. aastal omandas hoone metodisti kirik, kes selle 1938. aastal omakorda arhitekt Eugen Sachariase projekti järgi ümber ehitas. Eestis esimesena toodi hoonesse aurukeskküte ning Lilienthali enda kujundatud mugavad ja originaalsed pingid. Koguduse elu suures pühakojas oli aktiivne, siin peeti lisaks eestikeelsetele ka vene- ja saksakeelseid jumalateenistusi.

Tänase Swedbanki hoone lähedal asunud kultushoone põles pommitamisele järgnenud tulemöllus maani maha ja on tänasest linnapildist kadunud. Ka auväärne kohvitöösturist koguduse eestseisja ja suurannetaja Eduard Lilienthal, kes hoonele nime andis ning koguduse arengusse pühendunult panustas, kaotas ise kogu oma vara. Ta suri 1952. aastal.

Härjapea jõe orus sai täistabamuse õigeusu pühakoda

Tsaariaegsetest Tallinna sakraalhoonetest hävis pommitamisel 1856. aastal eeslinna, Herne tänava piirkonda ehitatud Aleksander Nevski Siselinna kalmistukirik. Arvatakse, et pommitajatel oli sihtmärgiks kõrvalolev keskhaigla hoone, aga et nii kirik kui haigla olid mõlemad valget värvi, sai täistabamuse kirik. Hävinud pühakojast jäi alles vaid üks jumalateenistusraamat ja ikoon, mida säilitatakse Liivalaia tänava Kaasani Jumalaema õigeusu kirikus. Kalmistukirik ise oli aga ainulaadne Tallinnas tollele ajastule võõraste nn sibulkuplite poolest, teised sarnase projekti järgi õigeusu kirikud ehitati linna palju hiljem.

Hoone projekteeris Tallinnas sündinud ja Peterburi Kunstide Akadeemias arhitektikutse omandanud Christoph August Gabler, kes alates 1859. aastast kuni oma surmani täitis Eestis kubermanguarhitekti kohuseid. Pühakojas oli ligi paari tuhande liikmeline eesti ja vene rahvusest õigeusukogudus. Oma looduskauni asukoha poolest oli pühakoda populaarne ka linna noorsoo seas, tihti toimusid seal ka kiriklikud laulatused. Märtsipommitamisel hävinud pühakoja vahetusse lähedusse on maetud mitmed nimekad ühiskonna- ja riigitegelased nagu Jaan Poska, Otto Strandmann, luuletaja Igor Severjanin, Eesti esimese presidendi vend Nikolai Päts, endise Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II vanemad. Samas asub ka 1944. aasta märtsipommitamise ohvrite mälestusmärk, kus iga aasta 9. märtsil korraldatakse mälestusteenistus.

Kesklinnas hävis juudi sünagoog

Pommitamise tagajärjel sai tugevaid purustusi ka 1885. aastal kesklinna ehitatud Juutide Suur Koraalne sünagoog, mille uhke, neoromaani vormides hoone oli Maakri tänava ja Väike-Tartu maantee (hilisema Sakala) ristmikule projekteerinud arhitekt Nikolai Thamm. Tänapäeval asub samas piirkonnas (Rävala puiestee ja Laikmaa tänava nurgal) Euroopa Liidu alaline esindus Eestis.

Juutide alaline kogukond hakkas Tallinna tekkima 19. sajandil, mil esimest korda toodi Vene armee Tallinna garnisoni juudi noori, kes pärast sõjaväes teenimist said Eestisse jääda. Alates 1865. aastast lubati Eesti kubermangus alaliselt elada juutidel, kellel oli I gildi kaupmehe, kutselise käsitöölise või ülikooli diplom. Kogukonna kasvades loodi esimesed kogudused, rajati palvemajad, surnuaiad, oma abikassad ning kultuuriseltsid. Enne Teise maailmasõja sündmusi ulatus juutide arv Tallinnas kolme tuhandeni. 

Eesti rahvuskivist, paekivist ehitatud ja ülekrohvitud silmapaistev sünagoogihoone oli Tallinnas üks omalaadsemaid, sellel olid tugevad Lähis-Ida arhitektuuri mõjud, mis linnaruumi omalaadse värvinguga rikastasid. Sünagoogi alla kuulus ka Siselinna kalmistu piirkonnas asunud vana juudi kalmistu, mis on hästi näha veel Tallinna üldkaardil aastast 1856. Juudi kalmistul asus paekivist historitsistlik vahimaja, mille projekteeris samuti arhitekt Nikolai Thamm ning millel oli sünagoogihoonega arhitektuurilisi sarnasusi. Tallinna juudi kalmistu likvideeriti 1963. aastal, kui kalmistu krundile otsustati rajada autobaasi parkla. 

Sünagoog ja selle kõrval asunud juudi kool sai seal rahus tegutseda ligi 60 aastat, 1941. aasta suve lõpus muutsid Saksa okupatsioonivõimud sünagoogi sõjaväelaoks, märtsipommitamises jäid hoonest aga alles vaid varemed, mis 1947 lammutati. Enam kui poolesaja aasta jooksul oli Tallinn üks väheseid pealinnu Euroopas, kus juutidel puudus oma sünagoogihoone. Uus ja modernne sünagoog asukohaga Karu tänaval avati mais 2007.

Sadama piirkonnas hävis üks ajastu moodsamaid sakraalehitisi

Märtsipommitamisel sai tugevalt kahjustada ka sadama piirkond ning Jõe tänaval, maa-aluse Härjapea jõe vahetus läheduses asunud, 1931. aastal sisse õnnistatud evangeeliumikristlaste suurim ja valgusküllasem Immaanueli koguduse hoone aadressil Jõe tn. 12.

Oma ehituslaadilt oli see suur pühakoda ajastu üks uuenduslikumaid: suurt rõhku oli pandud akustikale, iga vaikselt räägitud sõna pidi ka kaugemas nurgas olema hästi kuulda, hoone tiibehitise juures kasutati nimelt moodsaid gaasibetoonplokke, mis täiendavat isolatsiooni enam ei vajanud, kogu kirikuhoonet köeti aga aurukeskküttesüsteemiga, küttetorud asusid pinkide all.

1931. aasta veebruarikuu Tehnikaajakiri kirjutab nendest uuendustest järgmist: «Värske välisõhu saadab ventilaator kalorifeerist läbi, torude kaudu rõdude all asuvatest avaustest ruumi. äratõmbe avaused on lae all. … 20 cm paksune gaasbetoon on siin esmakordselt tarvitusele võetud eluruumis ilma mingisuguse muu isolatsioonita. Katsed on näidanud, et ka tänavuaastaste madalate välistemperatuuride juures (u –25 C°) seinad külma läbi ei lase, vastates soojuspidavuse mõttes 60 cm paksusele telliskivivoodriga silikaatseinale.»

Engelhard Corjuse projekteeritud hoone uudset ekspressionistlikku joont iseloomustas mõjuv ehituskavand ja moodsad taanduva keskosaga nn väravaehitised. Mastaapse sakraalhoone ja koguduse keskuse saalis leidus kokku 540 istekohta, lisaks oli väikeses 150 kohta, selles asusid ka erinevate ringide tööruumid ja korterid. 1950. aastal liideti kogudus Oleviste kogudusega, pommitamises kannatada saanud hoone anti aga Eesti Kaabli käsutusse ning uued omanikud lammutasid selle lõplikult 1997. aastal.

Õhurünnaku tagajärjed

Kokku hävis 9. märtsi pommitamises Tallinnas 1549 hoonet, kahjustada sai 5073 hoonet, hukkus 554 eraisikut, 50 Saksa sõdurit ning 121 sõjavangi, haavatuid oli u 500. Üle 20 000 inimese jäi peavarjuta. On tõsi, et enim said kannatada linna elamupiirkonnad, kuid sõjalist kahju tekitas õhurünnak vaid piiratud määral. Otse loomulikult järeldub siit küsimus, miks oli vaja nii ebaproportsionaalselt võimast õhulööki sõjaliselt vähetähtsale ja peamiselt tsiviilelanikega asustatud linnale? Sellele küsimusele ühest vastust aga ei ole.

Pommitamise üle elanud tallinlaste mälestustes jääb see öö aga üheks kõige kohutavamaks sündmuseks igaühe eluteel, hoolimata hiljem üle elatud küüditamistest, sõjaaegsetest või -järgsetest raskustest ja katsumustest.

Nõnda kirjeldab seda ööd oma 2014. aastal kirja pandud mälestustes üks tallinlane, kes väikese poisina vaatas põlevat linna Lasnamäe veerul, piimamannerg käes. Ema oli saatnud teda õhtul piima tooma, kuid enne hommikut ta koju ei pääsenudki. Ta nimetab nähtut põrgu eeskojaks ja lisab: «Pommide sadu läks tihedamaks, ei eraldanud enam üksikuid plahvatusi, vaid oli kuulda ühtlast pidevalt valjenevat mürinat. Sireenid undasid lakkamatult. Minu selja taga majade juures kostus karjeid, inimesed tormasid kusagile. Kokku oli see tõeline sõjasümfoonia. Siis sekkus aga sellesse möllu veel üks hääl – looma hääl – need olid Tallinna loomaaia lõvi Sapiku möirged, keda olin tihti vaatamas käinud… Märtsipommitamine oli minu seni elatud elu kõige õudsem öö. See oli ajaloolise linna ajalooline trauma – Tallinna Pompeji.»

Vaade esimesele Raekooli (praeguse Tallinna Reaalkooli) hoonele Georg Otsa tänava ja Estonia puiestee nurgalt. Foto: C. E. Kirchhoff / Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Estonia puiestee pärast õhurünnakut. Foto: C. E. Kirchhoff / Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Päästetud mööbel Vabaduse platsi juures. Tagaplaanil Jaani kirk. Foto: Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Vana-Posti ja Suur-Karja tänava nurgal märtsipommitamise käigus kannatada saanud hooned rünnakule järgnenud päeval. Foto: K. Eerme / Eesti Rahvusarhiiv

Varemete koristajad siirduvad lõuna-puhketunnile Uuelt tänavalt. Foto: K. Eerme / Eesti Rahvusarhiiv