Martin Oja

FOTO: Erakogu

Selleks, et saaks toimuda ühiskondlik dialoog Eesti metsanduse teemadel, nõudkem kõigepealt õigeid arvutusi ja faktidest lugupidamist igalt osapoolelt, kirjutab semiootik ja analüütik Martin Oja. 

Kas teater NO99 aastapäeva show oli kunstiliselt õnnestunud või mitte, ei puutu siinkohal asjasse ja sellele ma hinnangut andma ei hakka. Küll aga täitis Ojasoo & Co hiilgavalt teise eesmärgi – meelitas avalikkuse ette hulga kirglikke reaktsioone siit ja sealt nurgast, pannes kõnelema ka need, kes enamasti vaikivad.

Viimasel ajal on mitmes artiklis sõna võtnud metsatöösturid ja majanduskasvu kummardajad, kuid nende kõneviis erineb tavapärasest. Harilikult esitlevad nad endid kui kahe jalaga maa peal seisvaid, praktilisi tegutsejaid, kelle jõupingutuseta terve Eesti kibekähku nälga jääks. Looduskaitsjaid ja sümboolsest väärtusest rääkijaid tembeldavad nad järjekindlalt puukallistajateks, emotsionaalseteks ullikesteks. Asja juures on põnev ja irooniline see, et hiljutistes sõnavõttudes on mitmed «asjalikud» härrad teinud kannapöörde ja paljastanud omaenda emotsionaalse külje.

Esimene tundepurse tuleb puidutööstur Ando Jukilt. Ta pöördus oma avalikus kirjas (Maaleht, 27.02.2018) presidendi poole ja väljendas solvumist: harvesteri on kujutatud negatiivses valguses ja kõik metsamehed on sellest väga haavatud. Mis seal ikka, eks meil valitsebki solvumiskultuur. Mis eestlane sa oled, kui aeg-ajalt südamesse ei võta. Meenub vägisi, kuidas Solženitsõn kirjeldas natšalnikuid, kes ka hingepõhjani solvusid, kui keegi juhtus laagreid mainima. Kas pole siin asi õigupoolest lihtne – kui sa pole küüditaja, siis pole ka põhjust end süüdi tunda ja solvuda? Kui muidu ei saa, siis lohuta ennast faktiga, et tuhanded eestlased on samal ajal solvunud RMK ja puidufirmade peale, kes paljudelt raielankidelt pole viitsinud isegi oksi koristada.

Kas Eesti riigieelarve sõltub lageraiest?

Veebruaris ilmus Eesti Ekspressis numbriline hookuspookus Mart Erikult. (EE, 14.02.2018) Esmapilgul on artikkel üles ehitatud kenasti, sisse toodud köitvaid inimlikke aspekte ja pealtnäha asjalikke arvutusi. Eriku põhitees on niivõrd sügav ja uudne, et vaevalt keegi meie riigis on enne selle peale tulnud: riigieelarve sõltub lageraiest. Lageraie on meile sama vajalik kui operatsioon lõhkenud pimesoolega haigele.

Aga pidage hoogu! Kas tõesti muutus poole artikli pealt maailm ja Eesti riigieelarvesse ei tulegi enam raha mujalt kui metsatööstusest?

Loomulikult annab raie riigieelarvesse oma osa. Aga kui suure, selles on küsimus. Erik väidab, et üks hektar lageraiet annab riigi maksutuludesse 17556 eurot. Edasi viitab ta kultuuriministeeriumi 2018. aasta eelarvele, milleks on 236,4 miljonit eurot. Siiani on kõik korrektne. Nüüd aga plahvatab. Ehk siis – läheb täiesti käest. Erik väidab tõsimeeli, et selle summa laekumiseks eelarvesse on vaja teha 13464 hektarit lageraiet. Muidu meil kultuuri ei oleks.

Aga pidage hoogu! Kas tõesti muutus poole artikli pealt maailm ja Eesti riigieelarvesse ei tulegi enam raha mujalt kui metsatööstusest? Või jääb siiski kehtima loo alguses öeldu, et puidusektoriga seotud maksulaekumised moodustavad (ainult) üheksa protsenti kogulaekumistest? Kas Erik petab 11,111...-kordselt iseennast või lugejat? Nüüd olen ka mina solvunud, et kolmandat põlve metsamees jätab tähtsad numbrid üheksa protsendiga läbi korrutamata.

Siiani kõige emotsionaalsem puhang on pärit metsaettevõtte teenistujalt Anti Rallmanilt. Lausa vabavärssi valatuna jõuab lugeja ette hipilik tunnetetulv. (EPL, 1.03.2018)

Tõsi, et Rallman mõjub siin-seal inspireeriva ja informatiivsena, paljud tema väited on üksikult võttes laitmatud. Siiski juhtub sisse prohmakaid, mis tõmbavad jalad alt tervelt tekstilt. Rallmann kinnitab näiteks, et enamuse Eesti ekspordist moodustavad puit ja puidutooted. See on otseselt väär – statistikaameti aastaraamat ütleb näiteks 2016. aasta kohta, et Eestist viidi enim välja elektriseadmeid, mille osatähtsus koguekspordist oli 22 protsenti. Puit ja puidutooted järgnesid alles 10 protsendiga.

Edasi – «iga raiutud tihumeeter toob riigikassasse 70 eurot». Kust on pärit see müütiline kujutelm? Erametsakeskuse 2017. aasta andmetel võrdub sama number umbkaudu tihumeetri kasepalgi hinnaga (lepa-, männi- ja haavapalgi tihu on ligi kaks korda odavam), lisaks lähevad maha töötlus- ja transpordikulud. Seega ei saa riigikassa tihult 70 eurot, vaid palju vähem.

Kõige rahutumaks teeb aga Rallmani väide, et «iga metsaomanik on suurim mitmekesisuse looja». Kas autor ikka teab, millest räägib? Mitmekesisuse mõiste on tulnud ökoloogiast ja seal on inimtegevus ühemõtteliselt seotud mitmekesisuse vähenemisega. On ka üksikuid erandeid, kuid monokultuurne puuistutus ja harvesteri kallistamine ei kuulu nende alla.

Liigiline mitmekesisus on väärtus, mida on otsejoones keeruline rahaliselt mõõta, kuid kaudselt aitab sellest aimu saada näiteks «tolmeldusteenus», mida pakuvad putukad põllumajandusele. Euroopa Liit prognoosib ränki majanduskahjusid, mida lähiaastatel tõotab tuua mesilaste ja teiste tolmeldajate arvukuse jätkuv kahanemine. Mitmekesisusel on kombeks kasvada aegamööda, ikkagi seal, kus inimene looduse rahule jätab.

Kõige rahutumaks teeb aga Rallmani väide, et «iga metsaomanik on suurim mitmekesisuse looja». Kas autor ikka teab, millest räägib? Mitmekesisuse mõiste on tulnud ökoloogiast ja seal on inimtegevus ühemõtteliselt seotud mitmekesisuse vähenemisega.

Eelnevalt vaadeldud väited peegeldavad sügavamat probleemi Eesti puidusektoris ja majanduses üleüldse. Kuigi metsakoolis omandatud kitsas oskusteave võib olla eeskujulik, osutub väga õhukeseks arusaam süsteemide strateegilisest ehitusest ning pikaaegsest muutumisest. See väljendub ühelt poolt ökoloogilises, teiselt poolt makromajanduslikus rumaluses. Puudub piisav ülevaade Eesti positsioonist Euroopa ja maailmamajanduses tervikuna.

Metsa rohkem kui 100 aastat tagasi?

Näiteks kordub lõputuna metsakaupmeeste argument, et Eestis on praegu metsa rohkem kui sada aastat tagasi. Seda väidet ei saa mitte kuidagi vaadata lahusolevana Euroopa ja Maa ökoloogilisest ning inimgeograafilisest olukorrast. On ülimalt lühinägelik, et ei võeta arvesse inimkonna arvukust toona ja praegu, samuti globaalseid metsavarusid samas ajavõrdluses.

Tänapäeval on Eestil oma (veel raiumata) metsade tõttu suur majanduslik-geograafiline eelis, võimalik, et ka tõsine julgeoleku tagatis lähemateks kümnenditeks. Praegune intensiivne raie meenutab aktsiate müüki rämpshinnaga, sellal kui kõik märgid viitavad suurele turutõusule tulevikus. Seega on nii metsandus- kui majanduspoliitikasse hädasti juurde vaja süsteemset mõtlemist ja ökoloogilist haridust. Esimese asjana tuleks teostada faktikontroll. Lubamatud on meediaveergudel avaldatud kahe- või kümnekordsed eksimused inimestelt, kes nimetavad end valdkonna ekspertideks.

Raiemahtude kaitselt peaks arutlus liikuma järgmisesse faasi: kuidas puidusektorit optimeerida ja tõsta kvantiteedi asemel kvaliteeti. Küsimus pole mõistagi Hiinasse pakenditoorme müügist, vaid puidu tõelisest väärindamisest. Siinkohal näitavad eeskuju puitmajade ja kvaliteetse mööbli eksportijad.

Metsameestelt ja poliitikuilt ootaks aga järgmist arvamuslugu hoopis selgituse kujul: kirjutage ahju kütvale eestlasele, miks napib viimasel ajal puitbriketti ja miks on küttepuude hind kõvasti tõusnud? Ka see teema võib mõne solvumise põhjustada. Selleks aga, et saaks toimuda ühiskondlik dialoog Eesti metsanduse teemadel, nõudkem kõigepealt õigeid arvutusi ja faktidest lugupidamist igalt osapoolelt. Enda tõsiseltvõetavust vähendab ennekõike see, kes neist lihtsatest nõuetest kinni ei pea.