Eesti pedagoogid, haridusametnikud, lapsed ja nende vanemad ei peaks mõtisklema kodutööde vajaduse üle, vaid arutlema, kuidas kodused ülesanded viia mahult kompaktsemaks, kuid samal ajal loovamaks, kirjutab riigikogu liige (KE) Enn Eesmaa.
Enn Eesmaa: kodutööde kaotamise asemel on koolisüsteemis vaja hoopis olulisemat reformi
5. märts 2018, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühiskonnas palju elevust tekitanud kodutööde küsimus ja nende võimalik kaotamine on äärmiselt oluline teema, kuid väheke vale fookusega. Must-valge võrdlus, kas kodused ülesanded peaksid olema või mitte, tuleks pigem asendada küsimusega, missugune on praeguste kodutööde sisu, aga ka vorm.
Kodutööd on noore inimese arengus olulisel kohal, kuna erinevalt klassitunnis tudeerimise ajast õpitakse kodus iseseisvalt. Oluline on näha noort üksi ilma teiste abi ja segamata süvenemas oma ülesandesse, mis aitab kujundada tööharjumusi ja vastutust tehtu eest.
Kindlasti tuleb üle vaadata kodutööde maht ja sealt tulenev koormus lastele, kuid kodutööde kaotamise küsimuse asemel on suurimaks murekohaks koduste ülesannete mehhaanilisus. Ei saa öelda, et kõik kodutööd on üksluised ja samasuguse metoodikaga, kuid ülesannetes peaks olema enam loovust. See annab õpilastele võimaluse rohkem eemalduda ühetaolisest mõtlemist ning näha õppetöö suuremat pilti.
Heaks näiteks on siinkohal meie naaber Soome, kus aina enam on iseseisvaid praktilisi projekte, mis aitavad õpilastel luua tugevama seose teooria ja praktika vahel. Sellega rõhutatakse laste isikupära ja loovust andes neile võimaluse ise olulisi otsuseid vastu võtta ning suuremalt mõelda.
Ma ei julgusta Soome haridussüsteemi täielikult üle võtma, kuid kindlasti tuleks kaaluda kodutööde loovamaks muutmist ka Eestis, mis annaks õpilastel võimaluse tunda, et nad ei tee tavalisi tehnilisi ülesandeid lihtsalt nende ära tegemise pärast. Õpilane peab tunnetama, et ta loob ise lisandväärtust ning võtab vastutuse tehtu eest. On arusaadav, et kõigile lastele ei sobi ebastandartsete kodutööde lahendamine ühesuguselt ning ka õpetajatel on tunduvalt kergem traditsioonilisi ülesanded hinnata, kuid pikemas perspektiivis aitab see lastel tunda, et kodune töö pole niivõrd igav ära tegemine, vaid põnev väljakutse. Loomulikult ei tähenda see traditsiooniliste kodutööde ära kaotamist, kuid tasakaal võiks olla rohkem suurema loovuse suunas.
Ei saa öelda, et kõik kodutööd on üksluised ja samasuguse metoodikaga, kuid ülesannetes peaks olema enam loovust. See annab õpilastele võimaluse rohkem eemalduda ühetaolisest mõtlemist ning näha õppetöö suuremat pilti.
Kodutööde võimaliku vähendamisega tuleks ühiskonnal küsida, mida teevad noored kodanikud oma vaba ajaga? Küsimus ei käsitle niivõrd neid lapsi, kes käivad mitmes huviringis ning kelle päevakava on detailselt planeeritud. Ennekõike puudutab see õpilasi, kel teatud põhjustel lisaks koolile muud kohustused või huvialad puuduvad.
Vaja on alternatiive virtuaalkeskkonnale
Kuidas pakkuda noortele väljaspool kodu võimalusi ja tegevusi, mis suudaksid konkureerida arvuti ja interneti avarustega? Muidugi pakub arvuti erinevate ohtude kõrval lastele ka arendavaid võimalusi, kuid 21. sajandil seisame pigem probleemi ees, kus laste aktiivne tegevus väheneb ning seda ka elektrooniliste tarvete arvelt. Kodutööde vähendamine või koguni kaotamine ei tohi suurendada arvutis või mobiilis sihitult olemise aega. Sellisel juhul on vaja häid alternatiive, kuidas pakkuda noortele inimestele kaasakiskuvaid tegevusi väljaspool virtuaalkeskkond.
Rõhutan veel kord, et arvuti keskkond võib noorele inimesele olla vägagi arendav ja kasulik, kuid samal ajal ei tohi kaduda tasakaal reaalse ja aktiivse eluga. Seetõttu oleme omavalitsustele eraldanud rohkem raha, et suurendada just huvihariduse kättesaadavust ja mitmekesisust.
Kodutööde vähendamine või koguni kaotamine ei tohi suurendada arvutis või mobiilis sihitult olemise aega.
Eesti haridussüsteem seisab keerulise olukorra ees, kus omavahel põrkuvad aastate pikkused traditsioonid ning 21. sajandi kiiresti arenev ja ka muutuv infotehnoloogiline ühiskond. Mõlemal on oma tugevused ja nõrkused. Sarnane olukord on kodutöödega, mis on osa meie haridusajaloost ning millest ei saa ühtäkki niisama loobuda. Seepärast tuleb vaadata suuremat pilti, kuidas kodused ülesanded saaksid olla midagi enamat kui tavapärased kohustused laste õhtuses programmis. Kodutöö peab olema osa lapse üldisest arengust, mis aitab rõhutada iga noore kodaniku isikupära ja raamidest välja mõtlemist.
Eesti pedagoogid, haridusametnikud, lapsed ja nende vanemad ei peaks mõtisklema kodutööde vajaduse üle, vaid arutlema, kuidas kodused ülesanded viia mahult kompaktsemaks, kuid samal ajal loovamaks. Lisaks tuleb mõelda, kuidas lapsed saaksid vabanevat aega aktiivsemalt kasutada ning mis on need väljakutsuvad tegevused, mis tooksid noored kodanikud koduseinte vahelt välja. Eesti koolisüsteem pole valmis kodutööde kaotamiseks, vaid selle asemel vajab loovuslikku reformi.