Erki Pisuke: Tallinna linnavalitsuse arusaamatu suunamuutus Savisaare pangaga

Hetk Ühistupanga asutamiselt aastal 2015. Foto: Liis Treimann

Kui ühistupanga mõte on pakkuda oma liikmele võimalikult soodsat finantsteenust, siis kommertspank tahab iga oma kliendi pealt saada võimalikult suurt kasumit. Jääb arusaamatuks linna soov kasumi maksimeerimisele suunatud kommertspangas osaleda, kuna nõnda ei täidetaks ühtegi endale alguses seatud eesmärki, kirjutab Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu juhatuse liige Erki Pisuke.

Tallinna Linnavalitsuse eelmisel kolmapäeval toimunud pressikonverentsil teatas abilinnapea, et tulundusühistul Eesti Ühistupank on plaanis märtsis toimuval üldkoosolekul põhikirja muuta ning loobuda krediidiasutuse tegevusloa taotlemisest. Selle asemel pidavat tulundusühistu läbirääkimisi Coop Pank ASis osaluse omandamiseks.

Kuigi abilinnapea Riisalu teeb samal pressikonverentsil etteheiteid ajakirjandusele ja mainib, et finantstehnoloogilised arusaamised ei ole kõigil ajakirjanikel mitte kõige paremad, siis edasise lühikese ülevaate käigus ilmutab abilinnapea hoopis ise asjatundmatuse märke, rääkides ühistupanga liikmete ja liikmete üldkoosoleku asemel hoopiski aktsionäridest ning aktsionäride üldkoosolekust, mis viitavad selgelt aktsiaseltsile, mida Eesti Ühistupank ei ole. Selle foonil võib mõista ka linnavalitsuse kavandatavat kummalist ja arusaamatut suunamuutust ühistupanga äriplaanis.

Linna väikeosalusega aktsiaseltsist krediidiasutus on totaalselt erinev mõiste Eesti Ühistupangast. Selliselt kirjutataks panga loomiseks kulunud miljonid eurod sisuliselt korstnasse, kuna panga tegevusloa saamiseks koostatud dokumentidega poleks enam midagi teha. Samuti tuleks kogu senine tööjõukulu maha kanda, kuna inimesed on aastaid teinud tühja tööd. Lisaks sellele puudub Tallinna linnal vähimgi majanduslik mõte omada vähemusosalust krediidiasutuses, mis tegutseb traditsioonilise kommertspangana ning milliseid panku on Eesti turul juba piisavalt palju.

Kui ühistupanga mõte on pakkuda oma liikmele võimalikult soodsat finantsteenust, siis kommertspank tahab iga oma kliendi pealt saada võimalikult suurt kasumit. Jääb arusaamatuks linna soov kasumi maksimeerimisele suunatud kommertspangas osaleda, kuna nõnda ei täidetaks ühtegi endale alguses seatud eesmärki.

Selliselt kirjutataks panga loomiseks kulunud miljonid eurod sisuliselt korstnasse, kuna panga tegevusloa saamiseks koostatud dokumentidega poleks enam midagi teha. Samuti tuleks kogu senine tööjõukulu maha kanda, kuna inimesed on aastaid teinud tühja tööd. 

Veel enam, praeguses olukorras, kus linnavalitsus on end oma plaaniga sisuliselt nurka mänginud, on väga suur tõenäosus maksta Coop Pank ASi väikeosaluse eest põhjendamatult kõrget hinda. Seda põhjusel, et peale Coop Pank ASi puuduvad ilmselt teised mõeldavad alternatiivid, milles osalust omandada. See aga mängib trumbid kätte praegusele Coop Pank ASi väikeaktsionärile, kelle juurde ostusooviga on mindud.

Võimalik on esitada uus taotlus

Kui abilinnapea Riisalu räägib alustatu lõpuni viimisest, siis on ainuvõimalik variant  Finantsinspektsiooni otsuse vaidlustamine või uue taotluse esitamine. Kõik kulud dokumentide loomiseks ja äriplaani koostamiseks on varasemalt juba tehtud, mistõttu on vaja ainult edasi liikuda. Samuti on Tallinna linna juhtametnikud muutunud, mistõttu on ära langenud Finantsinspektsiooni etteheited Edgar Savisaare ja Kalev Kallo süüdistusaktide mitteesitamise kohta. Mäletatavasti jättis Finantsinspektsioon Eesti Ühistupanga tegevusloa taotluse eelmisel aastal läbi vaatamata, kuna ei saanud piisavalt hinnata Tallinna linna nõuetele vastavust panga ühe asutajana. Kuna olukord on praeguseks muutunud, oleks võimalik esitada uus taotlus ning Finantsinspektsioon peaks kõigi eelduste kohaselt lõpuks jõudma ka sisulise menetluseni.

Tulundusühistu puhul on kõige kõrgemaks organiks liikmete üldkoosolek. See tähendab, et Eesti Ühistupanga tulevikku ei otsusta Tallinna linn ühe liikmena, vaid 162 liiget, kelle iga hääl kaalub täpselt sama palju. Praeguses etapis asja poolelijätmine ja ühistu ümberformeerimine oleks juba tehtud kulutuste tõttu majanduslikult ebaratsionaalne ning tähendaks üheselt ebaõnnestumise tunnistamist.