Kultuuripealinna projekti on üsna algusest peale saatnud siinses meedias – ja sedakaudu ka avalikkuse silmis – suuresti teenimatult kuvand, nagu oleks see kui mitte täielik ebaõnnestumine, siis vähemalt kallis ja lubamatult väikse kasuteguriga ettevõtmine. Ometi oleks selle asemel, et seda juba sissekõnnitud rada veelgi sügavamaks tallata, aeg küsida sellise kuvandi tekkimise põhjuste kohta.
Tõsi on see, et Kultuuripealinn sai ebaõiglaselt halva stardi. Üks selle põhjuseid on, et ettevalmistus sattus valmiseelsele aastale ja poliitika käis Kultuuripealinnast üle nagu näljane soldatite salk külakesest.
Kui valimised läbi said, kaotasid poliitikud küll kohe ettevõtmise vastu ka huvi, kuid kahju oli juba tehtud. Kultuuripealinn püüdis küll kleiti siluda ja rõõmsamat nägu teha, kuid vägivald oli juba toime pandud ja saadud sinikaid ei õnnestunudki enam varjata.
Halva stardi teise põhjusena võib oletada puudulikku infovahetust. Meedia jäi ühel hetkel kultuuripealinnas toimuma hakkava asjus infonälga. Ja kui programm lõpuks avalikuks tehti, ei suutnud meedia seda infotulva korraga ära seedida.
Informatsiooni võib küll lennartmerilikult veega võrrelda, kuid meedia jaoks on see oma olemuselt ka midagi kergesti rikneva toidu laadset: näljasele ei ole mõtet pakkuda korraga sadat kreemikooki. Üheksakümmend neist jõuab enne halvaks minna, kui asi söömiseni jõuab. Sama on ka informatsiooniga.
Muidugi oli ka teisi, väiksemaid küsitavusi: kui õigustatud on, et pika ajalooga ettevõtmised Kultuuripealinna sildi külge said, või kas pole üks kõnnitee kultuuriga seotud liiga lõdvalt, et see Kultuurikilomeetriks nimetada – kuid need kõik on vaid detailid.
Fakt on, et uuesti alustada ega puhtandit kirjutada ei saa. Seda, kas Kultuuripealinna ettevõtmine on õnnestunud või mitte, saab hinnata vast aasta pärast. Tulemus sõltub mitmest kriteeriumist: huvi kasvust, külastuste arvu suurenemisest, kultuuritegevuse hoogustumisest, väliskülaliste arvust, hoiaku muutumisest jne. Kui kas või üks neist on täidetud, on asi õnnestunud. Kultuur sai raha juurde ja see iseenesest on juba hea.
Kurb on aga see, et ebaõnnestumise vari Kultuuripealinna kohal riivab ka kultuuriinimesi. Kui projekt tõepoolest ebaõnnestuks, ei peetaks süüdlaseks mitte poliitikat, vaid just kultuuri.
Lõhe «raharaiskajatest» kultuuritegijate ja ülejäänud avalikkuse vahel mitte ei vähene, vaid kasvab, ja korraks juba tekkinud lootus, et kunst tähendaks veidi kultuurikaugema inimese jaoks lõpuks muud kui üht teatud sisuga purki ja kirjandus muud kui töötu luuletaja purjuspäist värsivormis kurtmist ebaõiglase ühiskonna üle, tuleks mõneks ajaks jälle ära unustada. See on tulevikustsenaarium, millele tegelikuks saamisele meedia eelarvamusi süvendades kaasa aidata ei tohiks.