/nginx/o/2018/03/02/7652835t1hb5a9.jpg)
Kuidas saab ühest Adavere tüdrukust teerajaja? Ja miks tasub just temalt õppida kõigil noortel, kel plaan spordis kaugele jõuda?
Uue aja sportlane (2)
2. märts 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpiamängude neljas koht olla jama, teavad kogenud spordimehed rääkida. Esimesena kõigest ilma, medalita... Saskia Alusalu (23) neljas koht Pyeongchangi olümpiamängudel polnud kahtlemata jama. Ent peaaegu medalini küündimine ka mitte.
Alusalu ei ole tegelikult veel maailma paremuselt neljas kiiruisutaja. Ta pole ka neljateistkümnes ega isegi mitte kahekümne neljas. Tema tarkus seisneb selles, et ta teab seda kõike väga hästi ka ise.
«Nagu ujudes, ei saa ka uiskudega jääl kiiresti edasi siis, kui sa rumalalt rahmeldad, vaid siis, kui iga liigutus on läbi mõeldud ja läheb täie ette. Nii et algul tuleb õppida liigutusi aeglaselt õigesti tegema ja siis hakata neid õigeid liigutusi üha kiiremini sooritama,» rääkis Alusalu viis aastat tagasi kodukandi ajalehele Vooremaa. Täpselt nii on ta ka teinud. Ja mitte ainult jääl.
Kui Alusalu sõitis 17-aastaselt Baierimaale Inzelli uisuakadeemiasse, oli tal suur eesmärk, ent vähe raha. Alaliit küll toetas, kuid ainuüksi õppemaksuks tuli igal aastal leida omast taskust kümme tuhat eurot, lisaks veel raha võistlusreisideks ja muudeks kuludeks. Kaugemates paikades peetud MK-etappidel jäigi eestlannal tollal käimata, tal polnud head füsioterapeuti, sobivat treenerit, piisavalt tugevaid treeningupartnereid...
Aga oli tahe.
Kuidas leida toetajaid, kui su tulemused pole veel maailmaklassist? Lihtne: tuleb end võimalikult nähtavaks teha. Alusalul on juba mitu aastat kontod kõigis olulisemates sotsiaalmeediakanalites, poolehoidjad on tema tegemistega pidevalt kursis. Instagramis on tal jälgijaid rohkem kui näiteks Anett Kontaveidil.
Ka Pyeongchangis püüdis Alusalu esmalt pilku Eesti delegatsiooni lipukandjana avatseremoonial, misjärel avastasid eestlanna sotsiaalmeediast sajad fännid ja kümned välismaa väljaanded. On’s ilu ainus, mille poolest Alusalu tahab tuntud olla?
Kindlasti mitte. «Kogu tähelepanu, näiteks uudised ja küsimused mingite iludusvõistluste kohta… Mul on hea meel tõestada, et olin Pyeongchangis ikka sportlikel põhjustel!» rõhutas ta neljanda kohaga lõpetamise järel.
Omamoodi kogemus oli seegi. Ent treener Tristan Loy on rõhutanud oma hoolealuse puhul just võimet kogemustest kiiresti õppida. «Esimest korda mass-starti proovides tegi ta kõik nii valesti kui võimalik. Aga kohe järgmine start oli juba palju parem,» kiitis Loy Alusalut Pyeongchangis.
Jah, võib ju ironiseerida, et omapäraste reeglite tõttu võitis Alusalu Pyeongchangis «A-finaali raames toimunud B-finaali» lihtsal põhjusel: ükski konkurent ei soovinud koos temaga selles B-finaalis sõita. Kuid neljas koht tagas rahalise toetuse, mis lubab 23-aastasel eestlannal rahulikuma pilguga tulevikku vaadata. Tasub märkida, et viimase aasta jooksul on ta isiklikke rekordeid uuendanud kõigil distantsidel. Tee Olümposele alles algas.
Eesti spordisüsteem(itus) sunnib langetama valikuid. Medalivõimaluse – olgu see kui tahes väike – seekordne teadlik ohverdamine oli ratsionaalne otsus parema tuleviku nimel. Ja sobival moel just vabariigi sünnipäeval võetud neljas koht pakkus killukesegi seda tunnet, mida Eesti talispordis on viimastel aastatel nappinud: kui tahtmist jagub, suudame küll.
«Mul on alati väga soe tunne, kui teiste riikide sportlased ütlevad, et nad muidu ei teadnud Eesti asukohta, aga minu pärast otsisid selle maailmakaardilt üles,» tõdes Alusalu pärast lõputseremoonial Eesti lipu kõrgel hoidmist. Juba kolmandat korda neil mängudel. Töökas, visa, tasakaalukas – just selles kõiges peitub Saskia Alusalu tegelik ilu.