Vladimir Putin eelmisel neljapäeval aastapäevakõnet pidamas.

FOTO: ALEKSANDER ZEMLIANITŠENKO/AP/SCANPIX

Venemaa presidendi Vladimir Putini neljapäeval föderatsiooninõukogu ees peetud kõne kujunes oodatult tema isiklikuks PR-aktsiooniks. Kahest osast koosneva kõne esimene osa, mille teemaks oli Venemaa areng tulevikus, jäi suuresti tähelepanuta. Kusjuures mitmeid asju, millest ta neljapäeval rääkis – vaesuse vähendamine, eluea pikendamine –, lubas ta juba oma 2003. aasta kõnes. Teine pool kõnest keskendus Venemaa sõjalise potentsiaali kasvatamisele ja imerelvadele, millesarnaseid ei leidu kuskil. Põhimõtteliselt nägi maailm kingaga vehkiva ja kõigile «Kuzma ema» näidata ähvardava Nikita Hruštšovi reinkarnatsiooni.

Putini esinemise ajal demonstreeriti multifilme imerelvadest, mille kallal on töötatud ja jätkatakse tööd. Putin kinnitas, et need on uued relvad, mis ei vasta aga tõele, sest need projektid pärinevad põhiliselt 1980. aastatest, mil neid alustati vastusena ameeriklaste nn tähesõdade programmile. Viimane osutus blufiks, ent vallandas võidurelvastumise, mis päädis NSV Liidu kokkuvarisemisega. Arvutigraafika põhjal otsustades on neil relvadel suur võimsus ning suunatud on need eranditult Ameerika Ühendriikide vastu.

Putini esinemine oli küll mõeldud siseauditooriumile, näitamaks, et kogu selle tohutu sõjalise potentsiaali eest on võimeline vastutama vaid üks inimene – tema ise, kuid oluline on, kuidas see läänes vastu võetakse. Kogu kõne refrääniks olid presidendi sõnad: «Meid ei ole kaua kuulatud, kuulake nüüd!» Tegelikku poliitilist seisu arvestades on selge, et Kreml viskas lauale oma viimase trumbi – Nõukogude Liidult päranduseks saadud tuumaarsenali, mis Putini kinnitusel pole ära roostetanud, vaid seda on viimastel aastatel oluliselt uuendatud ja tugevdatud.

Osa lääne eliidist näeb Putini neljapäevases kõnes kahtlemata meeleheitlikku katset kokkuleppele jõuda. Leidub aga ilmselt ka neid, kes on valmis väljakutse vastu võtma. Kui võidurelvastumiseks peaks minema, siis oleks eelis kahtlemata ameeriklastel, kelle sõjaline eelarve ületab venelaste oma üheksakordselt ja SKT Venemaa oma 15-kordselt. Raske on üldse mõista, kuidas oleks kuluka võidurelvastumise tingimustes võimalik saavutada Putini kõne esimeses osas püstitatud eesmärke.

Samas ei peaks nüüd tuumasõda peljates und kaotama. Sõjalise konfrontatsiooniga kaasnevad suured kaotused ja riskid. Võib ju kulutada palju vähem raha, toetades venemeelseid poliitikuid ja mõjuagente välismaal ning osutades neile propagandistlikku abi, lootuses, et nad on ühel päeval piiri taga võimul ja korrigeerivad oma maa poliitikat Venemaale kasulikus suunas. Tänases Postimehes on pikemalt juttu Venemaa propagandarelvast. Selle tõhususe pärast peaks rohkem muretsema kui Putini näidatud multikate pärast.