Ravel Reiljan: läbimõtlemata hoolduslõikuse tagajärjeks on veidrad või ebameeldivad vaatepildid linnades

Sandistatud puud. Foto: Ravel Reiljan

Asulapuude raie- ja hoolduslubade korraldus vajab muutust, kirjutab arborist Ravel Reiljan.

Eesti asulapuud on olnud aastaid juriidilise kaitse mõttes päris kehvas seisus.

Kuna meil puudub ühtne, üleriigiline raie- ja hoolduslubade süsteem, siis on põhimõtteliselt nii väikese riigi kohta kuni 79 võimalust asulapuid erinevatel tingimustel raiuda ja hooldada, kuna just nimelt nii palju on Eestis hetkel kohalikke omavalitsusi.

Igal omavalitsusel võib olla oma reeglistik nii selle kohta, millistel tingimustel on tarvis taotleda raieluba kui ka selle kohta, kas on tarvis taotleda luba ka näiteks puude hoolduslõikuseks ning millisel viisil võib hoolduslõikust teostada.

Raieloa positiivne otsus peaks olema tasuline

Raie puhul on asi selge – kui antakse luba puu või puude raieks, siis võib seda erinevates omavalitsustes teha põhimõtteliselt suvaline ettevõte – kuidas see ettevõte raiet teostab, pole enam oluline, oluline on turvaline tulem.

Kuna urbanistlikus keskkonnas on puude raie paratamatus, millega tuleb leppida, siis tuleks tagada ka edukas uusistutusprogramm, mis garanteeriks asulapiirkondade piisava rohestatuse kõrghaljastuse näol.

Selle tarbeks oleks lihtne võimalus muuta raielubade positiivne vastus tasuliseks (näiteks diameetrimaks), võimaldades iga raiutava puu asemele vähemalt ühe uue puu istutamist. Selline süsteem võimaldaks teostada uusistutusi kohaliku omavalitsuse poolt kontrollituna ja neid ka pikalt ette planeerida.

Hoolduslõikused peaksid olema reguleeritud

Keerulisem on aga olukord hoolduslõikustega.

Esiteks, osades omavalitsustes pole selle jaoks tarvis luba taotleda, inimesed võivad võtta sae ja «hooldada» puid oma äranägemise järgi.

Teiseks tundub, et on endiselt selgusetu, mida tähendab puu hoolduslõikus?

Olen vestelnud nii kohalike omavalitsuste esindajate kui ka tööde teostajatega – ning on selgunud, et hoolduslõikuse alla arvestatakse nii vesivõsude napsamist, puu latvamist, tulbastamist kui ka lihtsalt suvalist poolekssaagimist.

Sellise mõtteviisi tagajärjeks on aga tihtipeale veidrad või ebameeldivad vaatepildid, mida võime nii linnades kui ka asulates päris palju näha.

Selliste olukordade vältimiseks oleks otstarbekas luua üleriigiline ühtne ja selge hooldustööde teostamise alus (standard või normatiiv), mis määraks ära tööde moodused ja mahud. See tagaks kõrghaljastusele parema tervisliku seisundi ja ka visuaalselt meeldivama väljanägemise.

Kõrghaljastus kui selline on tegelikult inimese kõrval linna või asula tähtsaim osa – paraku sellesse sellisel viisil veel ei suhtuta – selle olulisust hakatakse hindama alles tavaliselt peale seda, kui ei ole enam midagi, mida hinnata.