Rannar Raba

FOTO: Marko Saarm

Lugu sellest, kuidas 2000. aastate algul rajati Tartusse «üle Andrus Ansipi laiba» 1000-kohaline vangla, on ammu saanud osaks rahvapärimusest.

Keegi ei mäleta enam, kuidas see täpselt oli, aga paljud on siiani võimelised vaimusilmas ette kujutama toona linnapea ametit pidanud Ansipit resoluutselt näppu vibutamas ja teatamas, et kui justiitsministeerium kavatseb Tartu uude vanglasse tuua algul lubatud 500 kinnipeetava asemel 1000, siis ei anna raad ehitamiseks luba.

Ometi sai Tartu 1000-kohalise vangla ja hiljem pole keegi osanud selles märkimisväärset probleemi näha. Ansipil on aga selja taga iseseisva Eesti ajaloo vaat et kõige säravam poliitikukarjäär.

Seepärast kahtlustab nii mõnigi tänini Ansipit oma linna rahvale näitemängu etendamises. Arvatakse, et tegelikult teadis ta alguselt peale, kui suur vangla Tartusse tuleb, oli sellega leppinud, kuid pidas siiski isikliku populaarsuse tsementeerimiseks maha vahva võitluse hoolimatu ja kalgilt kalkuleeriva riigi vastu.

Tulemus sellest ei muutunud, kuid kas see oli üldse eesmärk? Poliitika on juba kord sedasorti teatrižanr, kus vaatuse lõpplahendus ei pruugi vaatajatele meelde jääda sama hästi kui mõni värvikas dialoog vaatemängu keskosas.

Ajalugu öeldakse end kordavat kõverpeeglis, aga mõnikord tundub mõni situatsioon vähemalt põhitunnuste poolest olevat üks ühele samasugune juba kord läbitehtuga. Nii meenutab praeguse Tartu linnapea Urmas Klaasi tegevus Emajõe äärde kavandatava puidurafineerimistehase asjus üha enam Ansipi kunagist vanglavõitlust. Võib-olla juhuslikult, võib-olla mitte.

Kui veel mõni kuu tagasi näis Klaas toetavat hoiakut, et miljarditehase osas saab otsuseid langetada alles pärast seda, kui teadlased on võimalikke keskkonnamõjusid põhjalikult hinnanud, siis sel nädalal võttis ta põhimõtteliselt eitava hoiaku. «Üle minu laiba!» on Emajõelinnas taas aktuaalne loosung.

Klaas üksi ei otsusta muidugi midagi, aga ta on Tartu kõige mõjukam poliitik. Temast sõltub palju. Nüüd, kus Klaas on kaevikusse hüpanud, teevad seda ka paljud teised ja seepärast on põhjust küsida, kui palju on ses loos eelseisvaid riigikogu valimisi sihtivat poliittehnoloogiat.

Klaas ütleb, et nii suured teemad ei saa olla osa päevapoliitikast. Jah, ideaalis. Aga me ei ela ideaalses maailmas ja vaevalt ka Tartu linnapea vastupidist arvab.

Aitab sellestki, kui meenutada tapja-harvesteri, mis vabariigi aastapäeval NO99 lavastuses pimedas metsas noort naist taga ajas, mõistmaks, et metsandus ja keskkond ning koos nendega tselluloositehas saavad järgmiste valimiste peamisteks märksõnadeks.

Nagu kunagi Ansipi puhul, pole nüüd ka Klaasi puhul kahtlust, et teda saadab valimisedu. Tema võtab isikumandaadi kasvõi lamades. Asi pole aga Klaasis, vaid selles, kui palju ta erakonnakaaslasi kaasa suudab vedada. Selles kontekstis pole ebalevateks avaldusteks ruumi, arutagu ja arvutagu teadlased mida tahavad. Niisiis ikkagi poliitika.

Rannar Raba on Tartu Postimehe peatoimetaja.