Kadri Kuulpak: igaüks võib olla Jakob Hurt

Artikli autor Toompeal riigilipu heiskamisel Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval. Foto: Erakogu

Ei lipu heiskamine 24. veebruari varahommikul, hümni laulmine ega kõned. Mulle tõid riigi sajandal sünnipäeval pisarad silmi hoopis ema meenutused oma vanaemast. Just isiklikud lood muudavad abstraktse «ajaloo» tõeliseks ja inimlikuks.

Sellepärast rõõmustas mind Eesti Rahvaluule Arhiivi noortele suunatud kogumisvõistlus «Püüa vanaema lugu purki!». Ettevõtmise eesmärk on salvestada igalt Eesti vanema põlvkonna inimeselt vähemalt üks lugu või laul.

Mu ema meenutab oma vanaema Marie Koffi (1902–1984) kui inimest, kes uskus alati, et Eesti saab vabaks. Kirgas usk Eestisse säilis vanaemal ka küüditatuna Siberisse, kus ta viibis viisteist aastat. Vanavanaema suri paraku 1984. aastal, seitse aastat enne taasiseseisvumist.

Marie lõpetas 1929. aastal Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonnas eesti keele ja germaani filoloogia cum laude. Soovist mitte unustada eesti keelt kirjutas Marie Siberis kõikvõimalikud paberid, sh minu vanaema venekeelse aabitsa, täis eesti- ja saksakeelseid tekste. Neist moodustus Siberi aja kroonika.

Vanaema ja tema ema mälestused talletasin omakorda kaasautorina kahe raamatu, «Siberi kodu» ja «Siberi karm kool» kaante vahele.

Ema ütleb mulle tihti, et näeb minus mu vanavanaema. Ei tea, kas isamaa-armastust on võimalik pärida, kuid sinimustvalge mõtteviis kannab mind ka päevil, mil Eestimaa pole piduehtes. Tahaksin loota, et selles on oma osa esivanemate elulugude tundmises ja endas kandmises.

Mihkel Mutt kirjutas artiklis «Umbisikuline käskiv kõneviis» (PM AK, 30.12.2017) sellest, et ühiskonda oleks vaja rohkem vertikaalsuse mõõdet, ilmalikku (või ajalooalast) transtsendentsust. «Ükskõik kas isiklike pärimuste, kollektiivse mälu või spetsiaalsete kultuurimehhanismide kaudu,» sedastas autor.

Vertikaalne tasand tähendab seost mineviku ja tuleviku põlvkondadega, oma ajaloo ja kultuuriga. Erinevate kogumisaktsioonide eesmärk ei piirdu kunagi ainult lugude talletamisega. Kogutud pajatuste kaudu suureneb eri põlvkondade vahel üksteise mõistmine.

Kui suulist pärimust koguda ei saa, võib sugupuu harusid kaardistada. Hetkel olen isapoolse suguvõsa uurimisega poole aasta pikkuses järjekorras. Olgu isikuloo uurijate tihe töökalender tõestuseks, et eestlased tunnevad huvi oma juurte vastu.

Lisaks vertikaalse mõõtme laiendamisele aitab esivanemate lugude tundmine sisustada igapäevaelu tähenduste ja seostega. Tartus loengusse jalutades püüan silme ette manada, kuidas vanaema Ülikooli kohvikus pulmi pidas. Koorilauljana mõlgub mu mõtteis kauge sugulane Aino Tamm, keda peetakse Eesti laulukunsti rajajaks.

Ajakirjanikuna mõtlen vanaema Silviast, kes oli veerand sajandit Nõukogude Naise peatoimetaja. Samuti Hans Pöögelmannist, kes töötas 20. sajandi hakul Postimehes. Viimane läks ajalukku eelkõige nõukogude organisatsioonides ja esindusorganites tegutsenud revolutsionäärina. Vaar-vanaema rääkis aga mu emale temast kui intelligentsest mehest, kes tundis huvi eesti hariduse edendamise vastu.

Pärimust võib koguda ka konkurssideväliselt. Teinekord, kui (vana)vanaema või (vana)vanaisa heietusplaadi peale paneb, kuula ta ära. Ja selle asemel, et telefoni sukelduda, pane oma kõikvõimas sõber hoopis salvestama. Kunagi veel tänad ennast. Või tänavad sinu lapsed.