Põhimõtteliselt astub Keskerakond järjekindlalt ühtede ja samade rehade otsa ning pole vahet, kas erakonda juhib selle looja Edgar Savisaar või keegi muu. Korruptsioon on oma olemuselt nagu hallitusseen ning selle vohamist ei peata Jüri Ratase näitlejameisterlikkus (või siis selle puudumine) uue, puhastunud Keskerakonna kehastamisel.
Korruptsiooni levimise põhjus pole mitte ainult inimlik ahnus, vaid ka eeskuju. Kehtib põhimõte «Tee, nagu mina ees teen». Ülemus annab niimoodi otseselt eeskuju oma alluvatele, sest kui näiteks tema peaks hakkama varastama või võimu muud moodi kuritarvitama, siis on ebatõenäoline, et keegi tema alluvatest või abilistest sellest teada ei saa. Ning sellisel juhul on viimastel kaks võimalust: kas «koputada» või ise samasuguseks muutuda.
Ülemuse peale kaebamisele vaadataks parteilises klannisüsteemis, kus edenemine karjääriredelil põhineb tingimusteta allumisel ja ustavusel, halvasti. Igatahes halvemini kui korruptsioonikuriteo toimepanekule, mille parteikaaslased andestaksid kiiremini kui ustavuse puudumise. «Koputamine» oleks ka ohtlik – see võib päädida tänu parteile saavutatud ametikoha kaotamisega või parteikollektiivist välja heitmisega. Üks võimalus on muidugi ka toimuvat vaikides pealt vaadata.
Ent kõige lihtsam on võtta eeskuju ja talitada nõnda, nagu teevad need, kes ametiredelil kõrgemal. Nõnda tekibki suletud ring, milles on lihtsam oma positsiooni kuritarvitada kui see kuritarvitamata jätta. See on tõenäoliselt ka kogu selle loo moraal: noor inimene järgis lihtsalt võõrast ja kahjulikku eeskuju. Jüri Ratas aga võib edasi rääkida uuest ja puhastunud Keskerakonnast. Idamaades on selle kohta üks tabav vanasõna: ütle «halvaa» nii mitu korda, kui soovid, suu sellest ikka magusamaks ei lähe.
