PyeongChangi taliolümpiamängude lõputseremoonia.

FOTO: Kirsty Wigglesworth/AP

Ehkki nüüdisaegsed olümpiamängud on viimase aastasaja vältel teinud läbi suure muutumise, oleks nende isal Pierre de Coubertinil Pyeongchangi olümpia järel põhjust rõõmustada, kuna tema sõnastatud põhimõtted elavad veel, kirjutab Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi teadur Kalle Voolaid.

Tellijale

Kaks intensiivset Pyeongchangi taliolümpiamängude seltsis veedetud nädalat on veerenud ajalukku. Sportlasdelegatsioonid on laiali sõitnud, ametnikud koostavad aruandeid, meedia ajab taga viimaseid klikke ja ka kõige andunumad olümpiafännid hakkavad, kahetsustunne südames, selleks korraks oma tähelepanu koomale tõmbama. Käes on kokkuvõtete tegemise aeg.

Kõiksugu tagantjärele-analüüsid on kahtlemata õigustatud, oodatud ja vajalikud, sest oleme ju harjunud olümpiat nimetama üheks maailma kaalukaimaks spordisündmuseks ning seal juhtunu läheb meile jätkuvalt korda. Arusaadavalt tuleb kulud-tulud korrektselt kokku arvutada, saavutatud kohad pingeritta panna, terad sõkaldest eraldada... Kuid hei, mitte ainult seda, siin on midagi veel! Nagu me hästi teame, pole olümpiapidu lihtsalt spordivõistlus, vaid midagi hoopis olulisemat, hoopis väärtuslikumat.