Mats Kuuskemaa: seadus, mis nõuab hümni ajal seismist, meenutab aega, mil Pika Hermanni tipus ei lehvinud sinimustvalge

Pikk Hermann läbi vihmapiiskadega kaetud Riigikogu akna. Foto: Erik Prozes / Postimees

Üleeelmisel aastal otsustasid India ülemkohtu kohtunikud, et enne igat filmi peaksid kinod kohustuslikus korras mängima riigihümni ja filmivaatajad seisku hümni ajal püsti. Nagu keelava iseloomuga seadused üldiselt tõi ka see kaasa hulga uusi probleeme. Arreteeriti mõningad õigel ajal püsti tõusmata jätnud isikud, keda ähvardas kolmeaastane vanglakaristus. Mõned teised said kamba käest peksa. Ühele ratastoolis istunud härrale karjuti, et ta olevat pakistanlane, kirjutab diplomaat Mats Kuuskemaa. 

Mõni aasta tagasi teatas minu ajaloolasest isa, et ta on lõplikult tüdinenud Tallinna vanalinnas öösel lällavatest noortest, kes ei lase vanalinna elanikel magada. Isa oli valmis kirjutanud artikli, kus pakkus lahenduseks, et alates teatud kellaajast peaks kõik vanalinnas asuvad baarid ja peokohad sulgema. Tema kujutelmas löönuks üks seadus korra majja ja probleem oleks lahendatud. Noored läheksid koju ära ja vanalinna elanikud vajuksid õndsasse unne.

Olin isaga nõus, et ei ole aktsepteeritav, kui mõningates vanalinna kohtades ei saa elanikud oma kodus magada, kuid keelava iseloomuga seadus pani minul kui vabas Eestis üleskasvanud noorel korraga hästi palju häirekelli helisema. Kõigepealt meenus Inglismaa, kus pubid üldjuhul suletakse kell 11 – sulgemise-eelse ajasurve tõttu juuakse lõpusirgel kiiremini. Harv ei ole pilt kui pubide sulgemise hetkel valgub suur hulk äärmiselt ebakaineid lärmakaid isikuid korraga tänavale, et siis leida endale edasimineku koht.

Seejärel mõtlesin inimtühja öise vanalinna peale, kus mõni üksik turist võiks olla ideaalseks saagiks varastele. Ja kuhu koliksid lärmakad baarid ja nende kunded? Ilmselt vanalinnast välja, kellegi teise und segama. Probleem ju ühest keelavast seadusest ei laheneks. Tekiks, aga hulk uusi probleeme. Pärast mõningaid läbirääkimisi isaga õnnestus meil leida kompromiss. Tugevaid meetmeid vajaksid vaid baarid, mis reaalselt ei suuda öörahu tagada. Soov keelava iseloomuga seadusi luua on siiski palju laiem – eelkõige põlvkondade seas, kes kasvasid üles ammu enne taasiseseisvumist.

Olin isaga nõus, et ei ole aktsepteeritav, et mõningates vanalinna kohtades ei saa elanikud oma kodus magada, kuid keelava iseloomuga seadus pani minul kui vabas Eestis üleskasvanud noorel korraga hästi palju häirekelli helisema.

2016. aastal otsustasid India ülemkohtu kohtunikud (keskmine vanus 62 aastat), et enne igat filmi peaksid kinod kohustuslikus korras mängima riigihümni ja filmivaatajad seisku hümni ajal püsti. Nagu keelava iseloomuga seadused üldiselt tõi ka see kaasa hulga uusi probleeme. Arreteeriti mõningad õigel ajal püsti tõusmata jätnud isikud, keda ähvardas kolmeaastane vanglakaristus. Mõned teised said kamba käest peksa. Ühele ratastoolis istunud härrale karjuti, et ta olevat pakistanlane.

Ka sel juhul oli ilmselt kohtunike eesmärk üllas – võimaldada India kodanikele ühine hetk, mil oma riigi üle uhkust tunda. Ometi tekitas seadus niivõrd suure vastuseisu, et India valitsuse ettepanekul tegi India ülemkohus oma otsuse ümber. Kohtuotsuse vastased leidsid, et see rikub inimeste põhiõigusi ning argumenteerisid, et on ebaõige tõmmata paralleeli «välise respekti näitamise» ja «tegeliku sisemise respekti» omamise vahel.

Pean tunnistama, et ma pole mitu aastat ETV uusaastaprogrammi näinud. Pole televiisorit läheduses olnud. Kuulsin, et seal ei mängitud hümni ning et sellest tulenevalt otsustati luua meie hümnile oma seadus. Soovis kaitsta Eesti riiki ja tema sümboleid pole iseenesest midagi halba. Meie lipul ja riigivapil on oma seadused juba olemas. Olgu siis hümnil ka. Samuti on ilus komme hümni mängimise ajal püsti tõusta. Siiski valmistab mulle suurt muret, et püsti tõusmata jätmise, mütsi pähe jätmise või muu «hümni teotamise» eest määrab algne seaduseelnõu meile edaspidi kuni aastase vanglakaristuse^[1].

Loodan, et ka pärast hümniseaduse vastuvõtmist jääb kodanikel õigus jääda hümni kuulates istuma, ükskõik millisel põhjusel (olgu ta autoroolis, kartuleid koorimas või jalad väsinud). 

Isik, kes kõige esimesena hümni seadust nõudis, ja paljud tema valijad kuuluvad minu isa generatsiooni. Seega võib mõista nende soovi lihtsa keelustava iseloomuga seadusega kord majja lüüa. Siiski tahaksin meenutada, et selles vabas riigis, milles mina üles kasvasin, on põhiseaduse alusel kõrgeimaks võimukandjaks mitte hümn, vaid Eesti rahvas.

Loodan, et ka pärast hümniseaduse vastuvõtmist jääb kodanikel õigus jääda hümni kuulates istuma, ükskõik millisel põhjusel (olgu ta autoroolis, kartuleid koorimas või jalad väsinud). Loodan, et ka neid, kes soovi avaldavad, et hümniks saaks «Mu isamaa on minu arm» või mõni muu laul, edaspidi käeraudadega ära ei viida.

Kardan, et kui hümniseadus algsel kujul vastu võetakse, viib soov hümni kaitsta meid hoopiski mitu sammu tagasi selle aja poole, mida minusugused ei mäleta. Siis oli hümn keelatud, Pika Hermanni tipus sinimustvalget ei lehvinud, rahvavaenlasi otsiti koguaeg ja kõikjalt ning mitte ainult ETVst.

Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid.

---

[1] Eesti Vabariigi hümni seaduse eelnõu^[1] kohustab isikuid hümni mängimise ajal püsti seisma ning meesterahvastel peakatte eemaldama. Hümni teotajaid karistatagu karistusseadustiku §245 alusel (kuni aastane vanglakaristus või rahaline trahv.)