EV100 sünnipäevaetendus: no99 teekond, 4. katkend

FOTO: Pilt videost

Eesti riigi suure juubeli tähistamine läheb korda meile kõigile, kes me siin riigis elame. Sellepärast tahaksin öelda oma arvamuse, nõudlikult ja kriitiliselt, nagu president soovitas, kirjutab Postimehe lugeja Marika Kirch. 

Detsembris juhtusin vaatama Soome riigi 100. aastapäeva pidustuste ühe tippsündmuse – kontsertetenduse ülekannet Ouluhallist. See oli suurepärane. Üles astusid Soome ooperivirtuoosid ja baleriinid, akrobaadid ja rahvatantsijad, orkestrid ja laulukoorid, vanad ja noored, valged ja tõmmud.  

Kontsert oli rõõmus ja helge. Kõik etteasted olid väga kõrgest klassist ja midagi ei olnud puudu ega ülearu. Etendus oli ehtsoomelik, aga viidetega teiste maade kultuuridele, südamlik, aga mitte liiga nostalgiline. Kogu kujundus oli elegantselt põhjamaine. Mõõdukalt oli kasutatud ka tänapäevaseid multimeediavahendeid. Nähtu kinnitas  soomlaste juubeliaasta deviisi: üheskoos! 

Juubelile omase pidulikkuse ja suurejoonelisuse võimaldas juba toimumiskoht ise (Oluhalli), mis mahutas väga suure pealtvaatajate hulga, aga ei mõjunud pompoosselt. Kõigile jätkus istkohti ja kõik tundsid end mugavalt. Üldjoontes jäigi Soome tähtpäeva pidudest väga rahulik, rõõmus ja optimistlik mulje. Sõnum oli, et rahvas läheb edasi üheskoos ja rahulikus meeles.

Lootsin, et meie riigi sajanda aastapäeva tähistamise riiklikud sündmused ja eriti õhtune kontsertetendus tuleb soomlaste omaga samast klassist.

Ka meil oli rahva meeleolu juubelipäeval õnnelik ja ülevoolav. Ka meedia rõhutas aastapäeva tähtsust ning üksmeelel olemist ja erimeelsuste unustamist vähemalt selleks päevaks. Lootsin, et meie riigi sajanda aastapäeva tähistamise riiklikud sündmused ja eriti õhtune kontsertetendus tuleb soomlaste omaga samast klassist.

Lipuheiskamine Pika Hermanni torni oligi seekord tõesti hästi läbimõeldud ja pidulik, rahvas elas kaasa ja võttis tuld ka tantsides ja kaasa lauldes. Samuti jättis eriliselt piduliku tunde uue ausamba avamine Pärnus. Kaitseväe paraad Tallinnas kanti üle juba oma tuntud headuses. Enamik tähtsast päevast läks tõusvas joones ja jäi meelde kauni talvise looduse taustal väärika rõõmupeona.

Väga vastakaid tundeid aga tekitas kontsert ja presidendi vastuvõtt ERMis. Arvasin, et ka meie etenduse koht on samuti suurepärane ja annab võimalusi pidu meeldejäävalt korraldada.  

Küsimus oli vaid, kas valiti võimalik parim tegija. Kas see, et NO99 on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud teatritrupp, annab neile piiramatu usalduskrediidi? Miks ei korraldatud ideede konkurssi? Vaatamata rahvusvahelistele auhindadele ja teatri populaarsusele kartsin ma, et nad ei suuda vältida liigseid ekstravagantsusi, unustada päevapoliitikat, publiku šokeerimist ka sel õhtul.  

Enam-vähem nii oligi. Etenduse keskmes olnud film oli klišeelik ja pealiskaudne, otseviidetega päevateemadele nagu Riiast õlle toomine, mõõdutundetu metsalangetamine jne. Endise pärnakana ei tundnud ma, et nende sõnum oleks kuidagi mind või meie sajandivanuses riigis elavat mõne teise kandi inimest puudutanud. Setod on küll moeasi, aga see oli lihtsama vastupanu teed minek.

Filmist sain teada, et me oma ühiskonnaga oleme ummikus. Me oleme sajandi pikkuse ajaloo kokku võtnud tõdemusega, et oleme ummikus! Nüüd siis, kui inimesed elavad paremini kui kunagi varem, kui meie riigikaitse on tugevam kui kunagi varem, kui me kultuuriliselt kuulume Euroopasse tihedamalt kui kunagi varem (oleme jäänud eestlasteks ja peaaegu saanud eurooplasteks). Nüüd oleme me siis nii ummikus, et ka pidupäeval ei saa väärikalt rõõmustada ja õnnelikud olla.

Etenduse keskmes olnud film oli klišeelik ja pealiskaudne, otseviidetega päevateemadele nagu Riiast õlle toomine, mõõdutundetu metsalangetamine jne.

Ma ei oodanud laulupeole sarnast rahvuslikku koorietendust, ei oodanud kostümeeritud näitemängu ajalooliste riigitegelastega, ei oodanud muserdavat meenutust vabaduse kätte võitmise aegadest ega ka ülistuslaulu Eesti tänapäevastele saavutustele. Ma ootasin, et tuleb samuti nagu soomlastel rahulik ja rõõmus pidu. Et otsitakse välja väga paljusid eesti inimesi puudutavad sõnad, viisid, tantsud. Et ma tunnen ära oma rahva head lood ja laulud. Finantspool pidi seda justkui lubama.

Mulle jäi tunne nagu oleks etenduse filmiosa kavandajad asja väga lõdvalt võtnud, andnud tegelikele tegijatele paar pealiskaudset ideed ja jätnud muu detailselt läbi komponeerimata. Tunne on, et saime kalli raha eest järjekordse eksperimendi. See ei olnud ei huvitav ega ka innovaatiline. Igal juhul ei olnud filmitud osa väärikas ja aupaklik eesti rahva suhtes. Mõni viisakam arvustaja väitis, et nojah, vähemalt oli teistmoodi.

Tekitatud masendustunnet ei parandanud enam ka Eller, Pärt, Tormis, Tüür, Grünberg, Mägi, Linna jt. Jäi hoopis tunne, et neid nimesid kasutati oma projektis ära. Aga just nendel loojatel olekski pidanud rõhk olema!

Järgnes vastuvõtt. Telepildi jälgijatele muutus 1500 inimese kätlemine igavaks. Liiga sisutu, et seda nii detailselt tundide viisi jälgida ja kommenteerida. Kätlemine võiks toimuda taustaks küll, aga samal ajal võiksid reporterid rääkida inimestega, kel on midagi huvitavat oma elust (mille eest ju paljud on saanud aumärgid) meenutada. Ka seekord olid vaheaja intervjuud jälle stiilis: kuidas teil tänane pidupäev on läinud.  

Riigi juubeli tähistamine peaks suurendama rahva ühtekuuluvustunnet ja hoidma üleval peomeeleolu, olema sündmus, mida heal meelel meenutatakse ka omakorda saja aasta pärast.

Võtab veel aega, aga ükskord me jõuame igavate põhjamaade hulka niikuinii. Ja siis me oskame tunda aupaklikkust eelnevate põlvkondade ja eesti kultuuri suurkujude suhtes ning tähistada seda ka ilusa etendusega pidupäeva õhtul.