ERMi kujundus pidulikuks presidendi vastuvõtuks

FOTO: Kuvatõmmis videost

Jätaks kleidid näitamata. Ja kui päris ei saa, siis näitaks neid natuke vähem. Selline mõte tekkis mul hiljutise presidendi juubelivastuvõtu vastukaja lugedes.

«Suur galerii presidendi vastuvõtul käinutest», «Hiigelgalerii», «Särav seltskond», «Eesti disainerite kaunis looming», «Presidendi kõige kaunimad külalised», «Presidendi vastuvõtu glamuursed külalised», «Kellel olid kõige silmapaistvamad kleidid ja aksessuaarid?» jne, jne. Need on vaid mõned pealkirjad vabariigi aastapäeva järgsest eesti meediast. Lisaks moeblogid ja moekunstnike arvustused.

Ja tõesti, kostüümid lähevad iga aastaga aina uhkemaks ja kallimaks. Nii kalliks, et igaüks sellist endale lubada ei saa. Eriti kui silmas pidada, et sellega hiljem midagi teha ei ole. Usun, et ma ei eksi, kui arvan, et mõnigi vastuvõtule kutsutu jättis just sel põhjusel tähtsale peole minemata.

Teiseks tüütab see tagantjärele toimuv lõputu kiitmine, arvustamine, analüüsimine ja hindamine. Ons tegu moedemonstratsiooni või soliidse vastuvõtuga? Ajakirjanikuna saan aru, et pildid ilusatest inimestest toovad väljaandele kindlasti lugejaid ja vaatajaid. Aga kas seda peab tõesti nii palju olema?

Hindan neid, kes kaunistasid sel tähtsal päeval ennast rahvariietega või julgesid panna selga juba varem kantud rõiva. Kahju ainult, et neid nii vähe oli. Eesti moeloojatele on 24. veebruar kindlasti pidu ja nad võivad oma loomingu üle õigusega uhked olla. Pidulikud tualetid ei sünni niisama, vaid sellele eelneb suur töö, mis saab aga päris kindlasti ka vääriliselt tasutud.

Paljudele ongi presidendi vastuvõtt eelkõige glamuuripidu. Väljakuulutatud ajal sätib suurem osa eestlasi ennast teleri ette, et kätlemise toredusest osa saada. Presidendi kõne, mis seekord oli tõesti hästi koostatud ja meisterlikult ette kantud, kindlasti nii palju tähelepanu ei pälvinud. Nagu ka kontsertetendus, mis oli asendatud kesisevõitu video vaatamisega. Need, kes sel ajal kodust peolauda nautisid, just palju ei kaotanud. Seda enam, et seda kõike olime justkui varem mõnes teises eesti filmis juba näinud.

Mida selline kostüümiparaad meie noortele näitab või õpetab? Kas seda, et välimus on kõige tähtsam ja teisi tuleb püüda alati üle trumbata?

Ühest asjast on veel kahju: sellest, et nii vähe oli peole kutsutud lihtsaid tööinimesi. Seevastu olid hulgaliselt esindatud meie Euroopa eesistumist korraldanud inimesed, kes vaieldamatult tegid tänuväärset tööd, kuid siiski ei midagi muud kui lihtsalt oma tööd.

Olles üksjagu suhelnud ettevõtjatega, olen tähele pannud, et mida edukam, seda lihtsam inimene on – nii selle poolest, mida seljas kannab, kui ka maneeridelt ja olemuselt. Ühiskonnas juba teatud positsiooni saavutanud äriinimesed oma rikkusega enamasti ei eputa.