Marleen Allemann: juubeli talumatu raskus

Eesti lipp. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti poliitikutel on tõsiseid probleeme noortega ühise keele leidmisel ning noori pigem ignoreeritakse ja välditakse, leiab TLÜ politoloogia magistrant Marleen Allemann.

• Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva märkasin sotsiaalmeedias ühe tuttava seinal arutelu teemal, kuhu ja millisele üritusele viia 24. veebruaril oma algkooliealised lapsed, et neile jääks EV100st tore ning meeleolukas mälestus. Diskussiooni jälgides sai üsna ruttu selgeks, et kui mõned positiivsed erandid (nt Laste Vabariik Maarjamäel tundub vahva ettevõtmine) välja jätta, siis ega palju häid variante polegi, kui ei taha just viia oma järeltulijaid paraadi vaatama või näidislahingust osa saama. Ürituste üldine fookus tundus jäävat aga pigem militaarseks ja ajaloosündmuste meenutamisele suunatuks.
• Kui palju on üldse isamaalisi laule, mida sooviksime tõsimeeli oma lastele õpetada ja mis poleks kaasaja jaoks liiga arhailised, militaristlikud ja šovinistlikud. Tsiteerides oma vestluskaaslast tahaksin minagi pärida: «Kuidas oleks avatud, võrdõigusliku, rõõmsa eestlusega? Vähem verd ja suremist?».
• Asjade puhul, mille elujõulisus ja kestmajäämine on meile olulised, on parem rääkida arendamisest ning loomisest ning just seda positiivsemat, avatumat ja helgemat eestluse kontseptsiooni võiks luua ühiselt meie noortega, mitte neid passiivselt ignoreerides või aktiivselt kõrvale tõrjudes.