Katre Koppel: «Avalik arvamus puidurafineerimistehasest» ehk Kuidas esitada poliitikutele uuringutulemusi

Katre Koppel Foto: Erakogu

Tartlane, Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog ja Tartu Ülikooli doktorant Katre Koppel kirjutab, kuidas on püütud poliitikuid veenda, et Tartu lähiümbrusesse kavandatav puidurafineerimistehas on just see, mida avalikkus tahab.

Viimase paari kuu jooksul on üha enam hakatud avalikkuses rääkima Tartu lähiümbrusesse kavandatavast puidurafineerimistehasest.

7. veebruaril Postimehes avaldatud intervjuus tunneb tselluloositehase rajaja Margus Kohava Est-For Invest OÜst muret kohalike inimeste vastuseisu pärast. Ta palub, et esmalt antaks «võimalus asja uurida ja alles seejärel otsustada».

Sama retoorika jätkub 22. veebruaril Äripäevas avaldatud loos «Puidurafineerimistehast on Eestile vaja».

Ja tõepoolest, tehase rajajad on juba ka ise alustanud uuringute tegemist. Just neil päevil esineb Kohava äripartner Aadu Polli riigikogu fraktsioonidele ettekandega «Mets kui meie suurim vara – kuidas seda parimal moel väärindada ja kasutamata potentsiaal realiseerida?», kus muu hulgas tutvustab 2017. aasta detsembris korraldatud uuringu tulemusi «Avalik arvamus puidurafineerimistehasest».

Uuringud on kahtlemata vajalikud ning antropoloogi ja uuringute tegijana pean eriti oluliseks taolist tagasisidestamisvõimalust, mis keskendub inimeste arvamustele, suhtumistele ja hoiakutele.

Samas saab uuringuid kasutada ka oma seisukohtade õigsuse tõestamiseks ja kinnitamiseks.

Umbes sada aastat tagasi kirjutas Max Weber, tänini üks mõjukamaid sotsiaalteadlasi, et iga võimusüsteem püüab tagada ja kasvatada usku oma legitiimsusesse. Ehk siis iga poliitiline või religioosne süsteem, aga ka iga asutus, ettevõte ja ärimees püüab veenda ühiskonnaliikmeid oma tegevuse õigsuses. Veenmiseks kasutatakse nii teadlikult kui ka alateadlikult erinevaid strateegiaid.

Est-For Investi ettekande viiel slaidil, kus esitletakse uuringutulemusi, püütakse poliitikuid viie strateegia abil veenda, et puidurafineerimistehas on just see, mida avalikkus tahab. Kuidas käib veenmine?

1. Näita, et uuringu on teinud ekspert.

«Avaliku arvamuse puidurafineerimistehasest» on korraldanud Turu-uuringud AS. Uuringu usaldusväärsuse tõstmiseks on eraldi välja toodud uuringujuht Juhan Kivirähk, kelle nii ametialane positsioon kui ka nimi viitab tuntusele, lugupeetusele, kogemusele ja ekspertsusele.

2. Näita, et uuringu tulemus kajastab meie kõigi arvamust.

Uuringu tulemusi esitletakse üleriigilise uuringuna, kaasatud on kõik Eesti piirkonnad. Slaididel näidatakse, mitu protsenti siit ja sealt piirkonnast on kuulnud kavatsusest tehas rajada, kui palju toetab rajamist ja kui palju on vastu. See kõik näib väga veenev, aga süvenedes ilmneb, et kusagil ei ole kirjas valimi suurust. Minul jääb küsimus: kui palju inimesi ikkagi uuringus osales?

3. Näita, et uuringu teema on meile tuttav – me kõik teame sellest kõike.

Selle asemel, et alustada uuringutulemuste esitamisest ja öelda, et 46 protsenti vastanutest (jah, vastanute arvust, mida me tegelikult ei tea) on kuulnud tehase rajamise ideest, sõnastatakse tulemus hoopis nii:

«Vaatamata sellele, et kavandatav puidurafineerimistehas on saanud palju meedia tähelepanu, on selle rajamise ideest kuulnud vähem kui pooled 15-aastased ja vanemad Eesti elanikud.»

Väitega, et teema on saanud palju meedia tähelepanu, püütakse esiteks ettekande kuulajaid veenda, et me kõik oleme tegelikult kursis tehase loomise ideega, lihtsalt need konkreetsed vastajad nii hästi ei ole. Teiseks antakse selgelt mõista, et need, kes tehase loomise ideest pole kuulnud, on ise selles süüdi – kõik on ometigi tehtud selleks, et inimesi teavitada!

Aga kui palju on tselluloositehas saanud meedia tähelepanu? Kiire pilk näiteks Postimehes ilmunud artiklite arvule. Uuringu tegemise hetkeks, detsembriks 2017, oli aasta jooksul avaldatud umbes 35 artiklit. Siinkohal võrdluseks võib tuua, et pooleteise kuu jooksul, jaanuaris-veebruaris 2018, on ilmunud umbes 25 tehast käsitlevat artiklit. Ka «Pealtnägija» tõstatas teema alles jaanuari lõpus.

Võiks öelda, et just praegu hakkab laiem avalikkus tõsisemalt teemaga tegelema ning paljude jaoks alles hakkavad arvamused, suhtumised ja hoiakud välja kujunema.

4. Näita, et rahva toetus tehasele on fakt.

Ettekande slaididel on esitatud tabel «Suhtumine tehase ehitamise ideesse» ning protsentuaalselt on välja toodud neli kategooriat: toetavad ideed (32 protsenti, märgitud sinisega), neutraalsed (38 protsenti, märgitud rohelisega), on vastu (15 protsenti märgitud punasega), ei oska öelda (15 protsenti, märgitud halliga).

Pöörame tähelepanu värvikasutusele. Tabelis on just rohkearvulised neutraalsed vastajad, kes on markeeritud rohelise värviga ning põgusal vaatlusel on neid lihtne segi ajada pooldajatega. Hall ala, mis märgib neid vastajaid, kes ei osanud seisukohta võtta, jääb värvi tõttu tagaplaanile ning tõepoolest tundub, et punaste ja see tähendab vastaste osakaal on minimaalne. Seega juba kogu värvikasutus annab märku teatavast veenmistaktikast.

Teiseks, antropoloogina inimeste suhtumisi igapäevaselt uurides tean, et täiendavate intervjuudeta ning põhjalikuma välitööta on sisuliselt võimatu midagi öelda kellegi suhtumise kohta. Mida tähendab «toetan ideed» või «olen neutraalne»? Millisel juhul toetan? Millisel juhul olen vastu? Kas saab olla mõlemat korraga? Mis vahe on «olen neutraalne» ja «ei oska öelda»? Nüüd kujutleme, et vastame küsitlusele.

«No, toetan ideed, sest Eestil on vaja tehaseid ja oma tugevat tööstust.» «Ah, see vist tuleb kuskile Tartusse, siis toetan. Enda kodu lähedale küll ei tahaks.» «Toetan ainult juhul, kui on keskkonnasõbralik. Räägivad, et vist on. Kui ei oleks, siis ei toetaks.» «Ah, ma ei tea, mida vastata, olen neutraalne.» «Mind tegelikult ei huvita, olen neutraalne.» «Tööstust on vaja, aga kas just tselluloositehast, olen neutraalne.» «Tööstust on vaja, aga kas just tselluloositehast, olen vastu.» «Ah, ma ei tea, mida vastata, ma ei oska öelda.» «Mind tegelikult ei huvita, ma ei oska öelda.» «Tööstust on vaja, aga kas just tselluloositehast, appi, ma ei tea, ma ei oska öelda.»

5. Ja lõpetuseks – loo positiivne tulevikustsenaarium.  

Üks levinumaid võtteid, kuidas viimaks jõuda idee teostuseni, on hakata jutustama lugu helgest ja endale soodsast tulevikust – et ka teisi inimesi harjutada oma tulevikuplaanidega. Tsiteerin uuringule pühendatud viimast slaidi, kahte viimast lauset:  

«Neutraalne suhtumine on arvatavasti seotud asjaoluga, et tehase rajamise kohta on veel vähe informatsiooni ning puuduvad mõjuhinnangud. Juhul, kui läbiviidavad keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude analüüsid osutuvad tehase ehitamise suhtes soodsaks, muudaks oma seisukohta pooldavaks 60 protsenti praegu neutraalset suhtumist väljendanutest ning 27 protsenti idee praegustest vastastest.»

Ja nii loodigi Emajõe kallastele puidurafineerimistehas avaliku arvamuse toetusel...