Jüri Ratas ja Urmas Viilma

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest. Ometi on inimesi, kes suudaksid õppida võõrastest vigadest, tegelikult tühine hulk ning valdav osa pole võimelised õppima enda eksimustestki. Jüri Ratase valitsus ja selle osalised on viimase enam kui aasta vältel näidanud üles täielikku soovimatust oma vigadest järeldusi teha. «Meid ei tohi keegi kritiseerida», «meis ei tohi keegi kahelda», «meil on alati õigus», «meie võime konflikti minna, kuid teised peavad meiega leppima», «meie võime manipuleerida» – kui nende sümptomite põhjal peaks diagnoosi panema asjatundja, siis ütleks ta, et patsient kannatab sügava neuroosi käes. Paraku on Jüri Ratase, Kadri Simsoni, Jevgeni Ossinovski ja teiste viimaste kuude ja nädalate avaldused näidanud, et see seisund vaid süveneb.

Valitsuse neurootiline rapsimine toimub ka kirikutele mõeldud kaheksamiljonilise rahasüsti ümber, mis on mõeldud okupatsioonikahjude katteks. Üldse on mõistetamatu, miks peab ohver hüvitama okupatsioonide ja sõjaga tekitatud kahju. Ideaalis tuleks kõik pretensioonid esitada riigile või riikidele, kes on võtnud enda kanda Eestit okupeerinud riikide kohustused ja tunnistanud end nende õigusjärglasteks. Kuid see selleks. Möödunud aasta detsembris tehtud valitsuse otsus on vastuolus meie enda põhiseadusega. Sellise seisukoha on võtnud õiguskantsler Ülle Madise, kuna valitsus on haaranud õigused, mis peaksid põhiseaduse järgi kuuluma riigikogule.

Ratase valitsus on sellega üles näidanud austuse puudumist põhiseaduse vastu. Tallinnas, kus Keskerakond on 2001. aastast ainuvõimu nautinud, on korduvalt demonstreeritud, et elatakse, nagu kriminaalidel kombeks öelda, «po ponjatijam» ehk mingite enda kehtestatud reeglite järgi, mis on konfliktis kehtiva kirjutatud ja kirjutamata õigusega. Kui tegemist on teadliku katsega õigusnihilismi riigi tasandil legitimeerida, siis on see äärmiselt kahetsusväärne.

Küsimus on selles, mis saab edasi. Kindlasti ei tohi põhiseadusega vastuollu minev rahaeraldus teoks saada. Parem oleks, kui ära jääks kogu diil, millel algusest peale tugev poliitiline maik juures ning mis seisab ka põhiseaduslikku vastuolu kõrvale jättes väga kahtlastel alustel. Kui aga võtta arvesse valitsuse senist närvilist tegevusmustrit, on kaine mõistuse võidutsemine pigem ebatõenäoline. Tegelikult käituvad selles loos manipulaatoritena mõlemad – nii kirikhärrad kui ka poliitikud. Manipulatsioonide kõige sügavam tase on muuta kellegi või millegi olemust, asendada tema eesmärgid enda omadega. Ja põhimõtteliselt üritavad selles loos seda saavutada mõlemad osapooled, mis meenutab pigem meist idas toimivat kiriku ja poliitikute sümbioosi.