Lugejate kirjad: Konstantiin, vaktsiin ja aestid

Konstantin Päts (23. veebruar 1874 - 18. jaanuar 1956) Foto: SCANPIX

Kuidas tuleks hääldada nime Konstantin? Millise vaktsiiniga saab ravida üht ühiskondlikku lastehaigust? Miks leedulane võib laulda «eestlane olen»?

Konstantiinist

Juubeliga seotud meediaskõnelejad on jagunenud kahte leeri. Ühed rõhutavad president Pätsi eesnimes alg- ja teised lõpusilpi. Märgiksin, et meie keeleruumis oli omal ajal ainukasutusel esimene variant (vene keele puhul siiski teine – ometi mitte pika vokaaliga, nagu seda praegusajal ühtepuhku venitada püütakse, vaid rõhulise lühisilbina). Söandan sellele häälduskonarusele tähelepanu pöörata, kuna olen a) eestiaegne ja b) esisilbirõhuga Konstantini poeg.

Heino Pedusaar

Vajalik vaktsiin

Need hümniltallamise lastehaiguse puhangud, mis algasid Johannes Aaviku 1915. aasta luuleviletsuste-vihikuga ja on nüüd hakanud umbes dekaadi sagedusega korduma (1998 – Laansalu, Kaagjärv, Õunapuu, 2006 – Märka, 2017 – jälle uued amneetikud, kes provotseerivad lausa võimuliialdusi, mida teravmeelselt naeruvääristab perekond Ginter) oleksid kenasti välditavad lihtsa vaktsineerimisega iga viie kuni kümne aasta tagant. Vaktsiin mõjuks aju kaudu (ainuke tingimus – see peaks olema piisavalt arenenud) ja toimetataks organismi suuremate ajalehtede ja miks mitte ka ringhäälingu enda (sealt vaktsiin algselt pärinebki) abil. Näiteks iga laulupeoaasta jaanuaris.

Vaktsiini autor on Henn Saari ja selle nimetus on «Kitsad prillid» (esimest korda rahvale süstitud 29. novembril 1998, trükis avaldatud 2004. aastal raamatus «Keelehääling», lk 874–879). Nagu öeldud, see aitaks vältida nii haigust ennast kui ka kõiki täiskasvanuks saanud (või veel mitte?) rahvale piinlikke kaasuvaid paanilisi sahmerdusi tühise lastehaiguse puhangu ümber.

Heido Ots

Aestide maa

Juubelipäeva-eelsest ETV uudistesaatest võis näha, kuidas leedulaste laulukoor eesotsas riigi presidendi Dalia Grybauskaitėga laulis: «Eestlane olen ja eestlaseks jään...» Meie maarahvas arvatavalt ei märganud leedulaste tervituses lisaks headele soovidele ka kiiksuga sõnumit, et just leedulased peavad end rahvaks, keda juba aastal 98 oma teoses «Germania» pidas vajalikuks ära märkida Rooma ajaloolane Tacitus.

520. aastatel on mainis aeste Cassiodorus, et merevaiku «toob teie juurde välja ookeani taganev laine». 551 kirjutas roomlane Jordanis, et Vislast edasi elavad «aestid – küllalt rahuarmastav inimsugu». 833 nimetas Karl Suure biograaf Einhard, et Läänemere lõunakallast asustavad muuhulgas slaavlased ja aistid. Lugu Hedeby kaupmehe Wulfstani umbes 880. aasta reisist Visla jõe suudmealale mainib maad nimega Eastland, mis asub Visla jõe suudme ja Ida-Presimaa piirkonnas.

Kokkuvõttes võib väita, et aestide all on silmas peetud praeguses Kaliningradi oblastis elanud ja merevaiguga kaubitsenud preisilaste eelkäijaid, otsalõppenud leedulaste sugulashõimu, mingi mööndusega lausa leedulasi endid, kuid mitte siinset laulurahvast! Leedus asub Aista jõgi, Kuramaal on Aistere mõis ja küla. Leedu ajaloolaste kirjutistes on sage väide, et aestid = leedulased. Keeleajaloolane Simas Karaliūnas väidab, et aesti on balti päritolu sõna algkujuga *āisto- ja *āist(e)r- («maa, põld, nurm»), et germaanlased laenasid selle mõiste baltlastelt. Mõned Leedu keeleteadlased soovitavad tavapärase balti rahvaste asemel kasutada väljendit «aisti rahvad».

Valter Langi tuttuus raamat «Läänemeresoome tulemised» kirjeldab veenvalt, kuidas meie maarahva esivanemad rändasid umbes kolm tuhat aastat tagasi praeguse Moskva ümbruse aladelt piki Väina jõge Läänemere äärde, jõudes mereni napilt enne, kui leedulased-lätlased.

Mere juurest suundusid läänemeresoomlased põhja poole, hilisemad balti rahvad aga lõuna poole, sinna aestide maale. Mitmed eesti ajaloolased on seostanud Tacituse mainitud aeste praeguste eestlastega, tuginedes pikka aega levinud eksiarvamisele, et eestlased on siinmail elanud enam-vähem mandrijää taganemisest saati. Eelnevat kokkuvõttes ongi lõunanaabritel leedulastel täielik õigus hõisata: «(A)eestlane olen...»

Helger Aaresild