:format(webp)/nginx/o/2018/02/27/7646431t1h09fd.jpg)
Juba talurahvatarkus teadis, et seitse korda mõõda, üks kord lõika. Ometi on Eesti looduses ja kultuuris toimuva «lageraie» mõju meie ühiskonnas alles läbi arutamata ja mõõtmata, samas kui lõikus käib üha kiirenevas tempos, kirjutab Eesti Metsa Abiks rahvusvahelise kommunikatsiooni juht Martin Luiga.
Püha Valentinuse päeval, mil toimus ka metsanduse arengukava üle arutlev metsandusnõukogu koosolek, avaldas kunagine suurim Eesti metsaettevõtja Mart Erik Eesti Ekspressis meelelahutusliku arvamusloo, milles arvutatakse lageraielangid ümber kultuurieelarveks ning esitletakse muidu meelevaldsel viisil intensiivse metsakasutuse proponentide peamist argumenti: raha.
Näiteks on IRLi fraktsiooni liige Andres Metsoja nii keskkonnakomisjoni istungil kui ka riigikogu saalis palunud inimestel endale sügavalt silma vaadata ja küsida, kas nad tõesti oleksid valmis sellest rahast loobuma, ning sarnaseid arvamusi on mujaltki kuuldud.
Samal ajal, kui Tartu Ülikooli maastikuökoloogia teadur Anneli Palo leiab, et Eestis pole iial varem nii intensiivselt metsa majandatud kui praegu, saab Äripäevast lugeda, et eestlastel pole veel kunagi olnud ka nii palju raha. Mart Erik teeb sellest julge järelduse, et kui majandusel läheb hästi, siis läheb hästi ka kultuuril. Kuna metsa- ja puidusektor on Eesti majandussektor number üks, siis võikski kultuuriinimene ärimehe arvates olla vait ja rõõmus ning tegeleda oma asjadega, selmet iseendale auku kaevata.
Aga kui rikkad me siis ikkagi oleme? Elurikkuse osas on seis nutune ning aina nutusemaks läheb – nii meie metsades kui ka mujal maailmas. Eestlasi jääb üha vähemaks ning veelgi vähemaks jääb eestlasi Eestis. Alles vähenes valdade arv ning toimub ka üldine regionaalne vaesumine. Suletakse koole, perearstikeskuseid ja haiglad. Väikeettevõtlus kiratseb ning pisipoed ja -kohvikud panevad järjepanu uksi kinni, sest suurketid sõidavad nende ärivõimalustest üle – meil vast veelgi intensiivsemalt kui võõrsil.
Kuna metsa- ning puidusektor on Eesti majandussektor number üks, siis võikski kultuuriinimene ärimehe arvates olla vait ja rõõmus ning tegeleda oma asjadega, selmet iseendale auku kaevata.
Parkidest katkutakse vanad põõsad ja pingid üles ning pannakse ühetaolised, sama ettevõtte toodetud, et saavutada «ühtset visuaalset identiteeti» ja teenindada omavalitsuste kassadest ametnike tutvusringkonna hankeid. Noored inimesed käivad kooli kõrvalt tööl ning võtavad antidepressante ja rahusteid, põledes sellegipoolest läbi, sest neile korrutatakse nii koolist kui ka meediast, et nad peavad pidevalt pingutama ja olema «parimad», sest muidu neist asja ei saa ning karjäärilootused jäävad Circle-K teeninduspüramiidi piiresse.
Tõeline jõukuse õhkkond paljastab üha selgemalt tõsiasja, et me ei suuda «osta» oma vähestele lastele kindlat tulevikku, vaid ainult epideemilist nuti- ja narkosõltuvust ning hüperkonkurentsi.
Omakultuuri väljasuremisele aitab kaasa ka äriringkonnast poliitikasse leviv arvamus, et eestikeelne kõrgharidus pole kuluefektiivne ning peab kaduma. Leidub teisigi kultuurilisi traditsioone, mis pideval rikkusele pürgimise teel kuluefektiivseks ei osutu. Muusikaakadeemia tudengitel jääb üha vähemaks individuaalse töö tunde, mis on nende muusikalise hariduse juures ometi võtmelise tähtsusega. Käivad ka kõlakad, et EKA uues majas peavad õpetajad hakkama ühes ruumis neljakümnele õpilasele kahte tundi korraga andma ning «ühtse visuaalse identiteedi» hoidmiseks ei tohtivat õpilased oma vanu laudu kaasa tuua, vaid leppima uute, ehkki madalamakvaliteedilistega.
Ka Tartu teadlastel polnud lubatud uude Physicumi hoonesse oma vanu seadmeid kui sisekujundusega sobimatuid kaasa võtta. Tean üht kunstitudengit, kes osales mõni aasta tagasi eelarvelisel kaasamisel. Tudengid tahtsid turvamehele kõrgemat töötasu, et too kauem kohal oleks ning üliõpilased saaksid öösiti töötada, aga nende pettumuseks teatati, et selline investeering oleks raha «raiskamine», sest osta tuleb «asju».
Seega ei saa me praegusel rikkal ajal lubada paljude kultuuriliste traditsioonide jätkumist, mida vaestel üheksakümnendatel veel võimaldati. Kui palju hektareid peaks veel lagedaks raiuma, et noid kadunud asju taastada? Ja kui nende kadumist katsutakski lageraiega kompenseerida, siis on ju samas selge, et ega see pidu pikalt kestaks, sest lageraie on nii metsas kui ka kultuuris eelkõige hoolimatuse ilminguks – nii mineviku pärandi kui ka tuleviku võimaluste suhtes.
Tudengid tahtsid turvamehele kõrgemat töötasu, et too kauem kohal oleks ning üliõpilased saaksid öösiti töötada, aga nende pettumuseks teatati, et selline investeering oleks raha «raiskamine», sest osta tuleb «asju».
Ülepea ei saa kultuuri head tervist vaadata sinna paigutatava raha hulga järgi, vaid pigem tema mõjude ja ühiskondlike seoste järgi. Küsimus on selles, kuivõrd kultuur kitsamas mõttes mõjutab kultuuri laiemalt ehk siis ühiskonna toimimist üldse. Kui kultuurivaldkond opereerib kitsalt vaid iseenese piires, siis pole tegelikult tegu kultuuriga, vaid mingit sorti intellektuaalse meelelahutusega, millega tegelemine kahtlemata treenib mõistust ja omab mingit staatust, nagu ka malemäng, aga selle seosed elava rahva ning poliitilise kultuuriga on nõrgad või lausa olematud.
Nii pole kultuuriministeerium meie suurele rikkusele vaatamata võimaldanud kuue miljoni suurust investeeringut, et inventeerida ligi viite tuhandet eestlaste veel inventeerimata looduslikest pühapaikadest, samal ajal kui kirikute ja mõisate renoveerimise peale kulutatakse kordades rohkem raha. Pärandkultuuri kaitsjate palvetele vastavad ametnikud, et investeeringut ei võimaldata avaliku huvi puudumise tõttu, samas kui Erametsakeskuse 2006. aastal tellitud meelsusuuring näitab, et 84 protsenti küsitletutest peab ajaloolis-kultuuriliselt tähtsate loodusmaastike hoidmist väga tähtsaks.
Pühapaigad, mille inventeerimine pole kuigi kulukas ning mille kaitsmine poleks Eestile ka eriline majanduslik kulu, on jäetud rüüstata ja lagastada, kuigi tegemist on Eesti omakultuuri kõige põlisemate objektidega, hoopis kallimate ja vanematega kui mõisad ning kirikud. Seega on tegemist muinsusliku varaga, mille hoidmine peaks olema iga eestlase vankumatu tahe ja kohustus. Ometi peavad raiete või kaevanduste huviorbiiti sattunud ja elavas kasutuses pühapaikade eest seisvad inimesed liigagi tihti riigi ja valitsevate võimudega vastamisi minema ning lõpuks majandussurve tõttu alla vanduma ja meie põlise omakultuuri hävitamist pealt tunnistama.
Tänapäeval levib usk, et raha on parim kaup ja seda saab kõigeks vahetada. Tegelikult pole see päris täpne. Lisaks tavalistele kaupadele leidub ka erilisi, möödapääsmatuid kaupu, mille väärtust rahasse ümber arvutada pole võimalik – osati sellepärast, et need on elutegevuse võimaldamiseks möödapääsmatud, ja osalt ka seetõttu, et need on rahast palju püsivamad ning stabiilsemad ressursid.
Sellisteks väärtusteks on eeskätt puhas õhk, vesi ja toit, keskkond üldiselt, samuti kultuur, julgeolek, haridus, ja tervis. Kuigi lühikeses perspektiivis võib tunduda kasumlik nende väärtuste pealt hinnaalandust teha, sest tulu on kohene ja eksklusiivseteks luksusteks ümber vahetatav, siis on sellise hinnaalandusega kaasnevate kahjude ilmsiks tulekul selge, et üldises plaanis on looduse ja ühiskonna kanda jäävad kulud intensiivmajandusega saadavatest tuludest mõõtmatult suuremad. Benjamin Franklin ütles, et aeg on raha, ning näib, et paljud võtavad seda tänapäeval tõena, aga tegelikult on raha aja vastand.
Aeg koguneb ja kasvatab, raha peab seevastu pidevalt liikuma, muidu ta devalveerub ja kaob. Arvates, et aeg on raha, võib inimesel tõesti tekkida hirm, et aeg jääb seisma, kui ta sellesse raha kulutamisega ei panusta. Seepärast tuleb kogu aeg midagi teha ja kõike kontrollida, hooldada, arendada, välja vahetada. Aja normaalse, aeglase toimimise viljad aga hävivad sellise rapsimise käigus. Uuendad tehnikat, uuendad tapeeti, uuendad autot, aga juba laguneb see taas laiali. Toimub pidev uuendamine, täiendamine, asendamine. Areng.
Aga kuhu see kõik lõpuks viima peab – on see läbi mõeldud? Kas arengu taga on veel arengut ja selle taga veel arengut, millele iga inimpõlv peab ohvreid tooma vaid seepärast, et see on areng? Seda muidugi siis, kui see võimalik oleks. Hetkel areneme üle oma jõu ja võlg hingab kuklasse.
Arvates, et aeg on raha, võib inimesel tõesti tekkida hirm, et aeg jääb seisma, kui ta sellesse raha kulutamisega ei panusta. Seepärast tuleb kogu aeg midagi teha ja kõike kontrollida, hooldada, arendada, välja vahetada.
Juba talurahvatarkus teadis, et seitse korda mõõda, üks kord lõika. Ometi on Eesti looduses ja kultuuris toimuva «lageraie» mõju meie ühiskonnas alles läbi arutamata ja mõõtmata, samas kui lõikus käib üha kiirenevas tempos.
Nii nagu üksikisikuna, nii ei pea ka riigina ilmtingimata müüma kõike, mida saab, lihtsalt seepärast et seda ostetakse ja see toob sisse raha. Mõni väärtus seisab rahast kõrgemal – meie maa ja kultuur, inimese keha ja elu kui selline kuuluvad kahtlemata kõige põhilisemate vaimsete ja materiaalsete varade hulka, mida nii eestlase kui ka ilmakodanikuna kaitsta, hoida ja väärtustada.
/nginx/o/2021/12/03/14240358t1h248d.png)