Foto on dateeritud 22. augustil 2010, Läti Panga president Ilmars Rimsevics (vasakult teine, sinises) ja Vene relvakompanii juht Dmitri Pilshchikov (vasakult kolmas). Foto sisestati Scanpixi andmebaasi 19. veebruaril 2018.

FOTO: /AP/Scapix

Meil siin mõnisada kilomeetrit põhjapool on keeruline öelda, kas Läti keskpanga president Ilmārs Rimšēvičs on korruptant ja väljapressija või hoopis lõunanaabrite kõige sõltumatuma institutsiooni juht, kes soovis panganduses korda majja lüüa. Mõlema versiooni kohta tuleb ajakirjanduslikke tekste hulgaliselt.

On aga üsna ilmne, et Rimšēvičs on haavatav ja šantažeeritav – pärast tema kinnipidamist ning kodu ja töökoha läbiotsimist asuti seda ka kohe tegema. Nimelt ilmutas juba eelmise nädala esmaspäeva õhtul pika ja põhjaliku uuriva loo uudisteagentuur AP. Artiklis oli kasutatud mitmeid originaalallikaid, aga ka kellegi Renars Kokinsi – kes olevat väljapressimistel Rimšēvičsi esindaja – Venemaa piiriületusi. Minu arvates ühe päevaga nii põhjalikku lugu ei tee ja see oli varem ette valmistatud.

Artikli n-ö naelaks oli 2010. aasta foto ühisest jahi- ja kalaretkest Kamtšatka poolsaarele, pildil oli Rimšēvičs koos Dmitri Pilštšikoviga, kes oli tollase relvatootja nimega Infotehnoloogia Uurimisinstituut juht. Fotol paistis pidu, laual olid viin ja kitarr ning seinal Kalašnikovi automaat.

Ehkki Rimšēvičs nimetas fotot võltsinguks, pole ta eitanud, et sellel jahiretkel osales. Hiljem selgus, et  kurikuulus foto lisati rahvusvahelisse pildipanka Scanpix samal õhtul Rootsi serverist.

Igal juhul on Läti keskpanga juhiga juhtunu õpetlik lugu sellest, et tuleks ikka vaadata, kellega ja kuidas suhelda ja jahil käia.

Läti ettevõtlus on tugevalt Venemaaga seotud ning vähemalt pangandussektoris annab see nüüd kõvasti tunda. Kui Danske panga rahapesuskandaal puudutas meil kogu pangandust riivamisi, siis Lätis on tagasilöök märkimisväärsem, päädides infosõjaga sealse keskpanga vastu, mille mõju ulatub Frankfurti, Euroopa Keskpanga peakorterini välja.

Iseseisvuse taastamisest saadik on ettevõtjate seast aeg-ajalt kostnud hääli, et Venemaa on meie jaoks oluline kaubanduspartner ja riik peaks tegema jõupingutusi, et idanaabriga suhteid parandada. Meie venekeelsete ettevõtjate puhul on see küll täiesti mõistetav, aga ma pole mitte kunagi aru saanud, miks eestikeelsed ettevõtjad nii väga Vene turule trügivad.

Venemaale minnakse kõrgete marginaalide pärast. Näiteks lääne portfelliinvestorid investeerivad sinna vaid siis, kui hinnad on muude sarnaste turgudega võrreldes kolmandiku võrra odavamad. Eesti Panga mõne aasta tagusest analüüsist selgub aga, et meie ettevõtjate marginaalid Venemaa turul on üsna tagasihoidlikud – keskmiselt vaid mõni protsent.

Seepärast ma ei mõistagi ettevõtjaid, kes ikka ja jälle, maksku mis maksab, Venemaa turule püüdlevad. Lähevad, saavad seal peksa, nagu juhtus 1998. ja 2014. aastal, lakuvad mõni aeg haavu ja kui olukord mõnevõrra selgineb, lähevad uuesti.

On ju Venemaa korduvalt tõestanud, et tegemist ei ole õigusriigiga ning ettevõtjatega võidakse seal teha mida tahes. Kõik teavad Mihhail Hodorkovski juhtumit, kuid sarnasesse seisu satub sadu või isegi tuhandeid, peamiselt väiksema kaliibriga ettevõtteid.