Kui kinnipeetavad ise tahavad ühiskonda tagasi, tuleb neile see võimalus anda, kirjutab autolammutuskoja Carway OÜ personalitöötaja Moonika Ost ettevõttes töötava eeskujuliku mehe näitel, kes kannab avavanglas karistust raske kuriteo toimepanemise pärast.

2016 oli meie autolammutuskojale hea aasta. Kolisime Tallinna piirile töökotta, kus on uued ruumid ja mugavad tingimused ning otsustasime sõiduautode demonteerimise kõrvalt avada remondipoole. Plaan ise küpses juba pikemat aega, aga seni lihtsalt puudus sobiv tööjõud.

30ndates eluaastates noormees, nimetame teda Martiniks, liitus meie väikese kollektiiviga samal ajal kui kolisime. Martin alustas samamoodi kui teised töötajad demonteerijana, kuid üheksa kuuga usaldasime talle mehaaniku töö.

Tema puhul oli tegelikult juba kandideerimisel taustateadmine, et Martin on väga hea mehaanik, aga kuna ta oli pikalt eemal olnud, siis lasime uuel töötajal vaikselt sisse elada. Autodki on uuemad, kui sa pole aastaid lukksepana töötanud. Ühesõnaga, oli tarvis väikest äratundmisrõõmu.

Täna on Martin meie maailmas üks tähtsamaid, a ja o, kellest sõltub kollektiivi mehaanikuna palju. Töövahenditelt on diagnostika keeruline ja spetsiifiline, tuleb tunda elektroonikat. See on paras vaimne väljakutse. Kuna nõudlus on hästi suur ja pakume varuosasid, millel on garantii, siis ta saab ette võtta suuremaid töid, nagu käigukasti või mootori vahetus.

Hetkel teeb ta autoinimesena sedasama tööd, mida on terve elu teinud, ning teeb seda südamega. Ta tuleb tööle kõige varem, kella poole kaheksast hommikul, ja veedab töö juures esmaspäevast laupäevani pikad päevad, vähemalt kella kuueni õhtul. Pooleteise aasta jooksul on ta puudunud vaid kolmel-neljal korral.

Ühiskonda tagasi

Martin on hästi eriline meeskonnaliige, kuna ta on lammutuskojas ainuke lukksepp. Ta on kindlasti kõige kohusetundlikum töötaja, kes meil on olnud. Ta sobitub hästi meeskonda ja motiveerib ka teisi. On näha, et inimene ise tahab müüride vahelt välja saada ja ühiskonda panustada.

Martini palkamisel ei mõelnud me otseselt, et ta on kinnipeetav. Ta on raske kuriteo toime pannud, aga hirmu küll ei olnud. Kinnipeetava üle töötajana on kontroll kordades suurem kui palgates inimese tänavalt, keda me ei tunne. Minu meelest on see turvatunne suurem.

Kui räägin tuttavatele, et meie lammutuskojas töötab kinnipeetav, siis esimene reaktsioon on arusaamatus. Esimene hoiak kipub olema negatiivne. Ohhetamine-ahhetamine, et raske kuritegu. Kui inimesed mõtlevad, et ta on inimene meie ühiskonnast ja peab meie juurde tagasi tulema, ning kui seda natuke teadvustada, siis mõistetakse.

Martinil on jäänud veeta veel poolteist aastat avavanglas. Ühel hetkel, kui tema karistus lõppeb, siis lepingut igatahes pikendatakse. Oleme võtnud suuna anda võimalus tööle tulemiseks ka noortele, kes on kuritegelikule teele sattunud ja kellel on kool pooleli jäänud.

Julgustaksin teisigi otsima töötajaid müüride vahelt. Ei saa öelda, kas kõigiga on sama, aga meie kogemus on üdini positiivne. Sellest samast ühiskonnast on vangid sattunud mingiks hetkeks kinnipidamisasutusse ja nad peavad sealt ju ka teiste sekka tagasi tulema.