«Olümpism ei ole süsteem, see on vaimuseisund,» ütles täpselt sada aastat tagasi kaasaegsete olümpiamängude looja Pierre de Coubertin. See on pigem avatud mõiste, sest asjatundjate hinnangul pole Coubertin tegelikult täpset olümpiaidee definitsiooni andnud. Just praegu on paras aeg vaadelda, millise kultuurikihi jätsid endast äsja Lõuna-Koreas Pyeongchangis peetud XXIII taliolümpiamängud.
Selles kontekstis tuleks esitada mitmeid küsimusi. Milline on Pyeongchangi valguses olümpiamängude kui suure spordipeo jätkusuutlikkus? Kuidas on lood spordi puhtusega? Kuivõrd üritatakse olümpiamänge ja rahvusvahelist olümpialiikumist poliitikasse tõmmata? Millist mõju avaldab mängude jätkuv kommertsialiseerumine?
Tundub, et Pyeongchangi järel oleme mitmes mõttes lootusrikkamad kui pärast Sotšit. Inimesed otsivad killustunud maailmas pidepunkte ja kõrgel tasemel läbi viidud olümpiamängud suudavad seda pakkuda. Aga samavõrd jahivad seda suurt tähelepanu need jõud, kelle eesmärk on omaenese võimu nimel just ebastabiilsust külvata. Need jõud ei pääsenud Lõuna-Koreas fookusse.
Mängude lõputseremoonial kokkuvõtet tehes oli Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Thomas Bach mõõdukalt optimistlik. «Kogesime, kuidas olümpiavaim ühendas kogu maailma. Näitasite, kuidas sport toob inimesi kokku, ehitab sildu selles hapras maailmas,» ütles Bach, viidates Põhja- ja Lõuna-Korea ühtsele esinemisele avatseremoonial; sellelegi, et mängudel osales rekordarv riike (92).
Mis puutub talispordi ja üldse spordi puhtusesse, siis tuleb ROKil, nagu kõigil rahvusvahelistel spordiorganisatsioonidel, endiselt pingutada. Sotši päevil täistuuridel töötanud Vene dopingumasina kõrvalejätmine oli õige samm, kuid hokimeeskonna demonstratsioon, kui eirati ROKi keeldu ja ikkagi poliitilise sõnumina oma hümni lauldi, näitab, et vägikaikavedu jätkub. Esimesed märgid näitavad, et mingit süsteemset sohitegemist seekordsetel mängudel polnud.
Olümpia, nagu kogu tippsport, on kommertsialiseerunud, kuid siin ei maksa ainult tonte seinale maalida. Raha on toonud ülekannetesse uut kvaliteeti, seda ennekõike tänu mitmesuguste tehnoloogiate ja eri platvormide kasutusele võtmisele. Olümpia ei jõudnud vaatajateni ainult teles, raadios ja lehes, vaid mobiilis ja veebis igal võimalikul moel. Võib kaljukindlalt öelda, et see areng jätkub kahtlemata peadpööritavas tempos.
Ja last but not least, ka Eestil oli ja on põhjust rõõmustada. Medalit me ei saanud, kuid võimalus kaasa elada meie noortele kiiruisutajatele, kahevõistlejatele ja laskesuusatajatele, kus sündis mõnigi kiiduväärt eneseületus, annab lootust veel paremateks sooritusteks tulevikus. Ning ühtlasi innustab rahvast sportima, mis oli ka papa Coubertini filosoofias üks alusväärtusi.