Mis 24. veebruar, eesti iseseisvuse seitsmes aastapäev ja tema vaimustatud pühitsemine tervel maal tähendab, seda hindas eilne «Postimehe» juhtkiri. Kuid see asja üks ja muidugi tähtsaim külg. Kuid meie vabariigi seitsmendal aastapäeval on ka veel oma teine tähtis külg, see on päeva välispoliitiline tähtsus.
Postimees 1925. aastal: Eesti saavutused on meie endi käes (1)
Ei ole vana Tallinna Eesti pealinnana enne näinud sarnast kogu hiilgavaid väljamaa külalisi, kui ta neid nägi oma iseseisvuse seitsmendal aastapäeval. Kõige pealt peame siin nimetama oma liitlast, Läti vabariigi presidenti ja tema külaskäigu tähtsust. See külaskäik, nagu seda president Tschakste rõhutas, ei olnud mitte lihtne viisakuse visiit, mis noore Läti vabariigi pea esimesena heaks arvas teha oma veidi vanemale vabariigist vennale, vaid see oli külaskäik, nagu Eesti riigivanem ütles «Eesti-Läti liidu kinnituseks».
Meie riigivanema sõnade järgi on «Eesti ja Läti kogu ilmale näidanud, et pole mitte ainult rahvuste ja keelte sugulus, mis võivad luua sidemeid rahvaste vahel, vaid ka ühine saatus. Meie rahvad on selles õigel ajal aru saanud ja ma olen kindel, et jäädavalt. meie oleme saanud sõpradeks ja liitlasteks, et jagada nii head kui halba.» /.../
Soome saadik küsis: «Mida saavutab see rahvas siis, kui möödub 25 aastat?»
Mida meie saavutame lähema 25 aasta jooksul – selle küsimuse lahendamine on suurelt osalt meie oma käes. Soome saadiku sõnadest võime näha, et väljamaa meie edusamme huviga jälgib. Ja jälgib heatahtlikult. 27.02.1925