FOTO: Pexels / CC0 Licence

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju tähelepanu pööratud rahvastiku teemadele, vastust on otsitud küsimusele – mida teha, et meil oleks neid, kes pühitsevad ka Eesti 200. sünnipäeva ja vastusena on enamik autoreid – majandusteadlased, ettevõtjad, füüsikud, meedikud, ajakirjanikud ja teised aatemehed, näinud sündimuse suurendamist, kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor, rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.

Tõsi, tundub olevat väga lihtne taandada keeruline probleem ühele küsimusele – kuidas panna naised rohkem sünnitama? Veelgi enam, majanduslikult mõtlevad mehed püüavad ka välja mõelda, kuidas saaks seda teha kõige tõhusamalt, st «saada» kõige rohkem vastsündinuid, kulutades selleks kõige vähem ühiskonna raha.

Naiste poolt vaadates on pilt mõneti teine. Samaväärne küsimusega «Kuidas panna naised rohkem sünnitama?» näib olevat küsimus – «Kuidas panna mehed rohkem õppima?». Teatavasti on laste saamiseks tarvis lisaks naisele üldiselt ka meespartnerit. Kui naiselt küsida, kas ta soovib kasvatada last suure rahapaki või hea elukaaslase toel, siis valivad naised kindlasti viimase variandi.

Majanduslikult mõtlevad mehed püüavad ka välja mõelda, kuidas saaks seda teha kõige tõhusamalt, st «saada» kõige rohkem vastsündinuid, kulutades selleks kõige vähem ühiskonna raha.

Tegelikult ei ole Eestis nooremapoolsetest meestest puudus, neid on isegi rohkem kui naisi, eriti maapiirkondades. Aga mehed kipuvad olema madalama haridustasemega ja sellest johtuvalt tihti ka naistega võrreldes erinevate väärtushinnangute ja elulaadiga, mis sageli tähendab ka halvemat vastastikust sobivust.

Ei tähenda ka naiste omast keskmisest kõrgem palk. Eestis on kõrgharitud naistel partnerit raske leida, seetõttu alustavad haritud naised kooselu (kui üldse) sageli hilja ja suhteliselt sageli jäävadki üksikuks ja lastetuks, seda mitte teadliku valiku, vaid partneri puudumise tõttu.

Laste saamiseks on vaja meest

Muidugi pole meeste hariduslik mahajäämus ainus laste vähesuse põhjus, aga ometi on sobiva partneri, tulevase hea abikaasa ja pereisa olemasolu naise jaoks pere loomise üks põhilisi eeldusi. 

Väga oluline on lapsi planeerivale naisele ka kindlustunne. Veendumus, et tema laps on oodatud mitte üksnes oma vanematele, vaid ka sugukonda, kogukonda ja Eesti riigile. See tähendab, et olgu see laps milline tahes, keegi ei näitaks tema peale halvustavalt näpuga – ei selle pärast, et tal ei ole (enam) isa või et ta nahavärv pole õige või sellepärast, et tal on viis õde-venda. See tähendab, et teda ootab lasteaiakoht (mille vanem saab ise valida), et ükskõik missuguse perekonda tabanud löögi tagajärjel riik abistab ja toetab ning kindlasti ka seda, et iga laps saaks oma võimed parimal viisil välja arendada.

Kas sündimus võiks Eesti riigis suureneda? Sellele küsimusele vastamiseks on tarvis vaadata kõige uuemaid ÜRO rahvastikustatistika andmeid. Eelmise sajandi rahvastikustatistika näitas, et mida vaesem ja vähem haritud oli rahvas, seda rohkem sündis (ja ka suri) lapsi. Euroopas, kus inimesed olid haritud ja jõukad, sündimuse tase langes pärast II maailmasõja järgset beebibuumi ja püsis aastakümneid taastetasemest märksa madalamal. Naised lükkasid sünnitust edasi ja töökäte vajaduse katmiseks soositi sisserännet, kuid ka sisserändajad ei kippunud sündimuse taset parandma.

Sel sajandil on aga mõni rahvastikuprotsess muutunud. Sündimuse tase on reas Euroopa arenenud ja jõukates riikides (Suurbritannia, Prantsusmaa, Iirimaa, mitmed Põhjamaad) hakanud tõusma ja läheneb taastetasemele. Küsimus pole mitte lihtsalt riikide jõukuses. ÜRO rahvastikuteadlased M. Myrskyla ja kolleegid avastasid korrelatiivse seose inimarengu taseme ja sündimuse taseme vahel, mille kohaselt osas neist riikidest, kus inimarengu indeksi väärtus on kõrge, on ka sündimus suhteliselt kõrge ja läheneb taastetasemele.

Kõrge inimarengu tase tähendab, et neis riikides on lisaks suhteliselt kõrgele SKP-le ka kõrge tase hariduse ja tervishoiu alal. Need on riigid, kus inimestel on hea elada, kus riik neist hoolib. Ka Eesti läheneb oma statistiliste näitajate poolest nendele riikidele, seega on aeg lõpetada mõtlemine, et Eesti on vaene ja mahajäänud.

Siiski ei tõuse sündimus ka kõrge arengutasemega riikides iseenesest, vaid seda toetab toimiv perepoliitika, mis on suunatud mitte niivõrd sündimuse stimuleerimisele kui perede ja laste toetamisele. 

Mida on siit õppida Eesti rahvastikupoliitika kujundajatel? Kindlasti ei ole olemas võluvitsa, millega saaks panna eestlaste arvukust kasvama. Raha eest laste «ostmine» ei toimi, küll aga on rahalised toetused vajalikud niihästi väga väikeste laste vanematele (vanemahüvitis) seni, kuni titad vajavad vanemahoolt, suurperedele (vastavalt suhteliselt suurematele kulutustele) ja ka majanduslikult raskes olukorras peredele.

 Ka Eesti läheneb oma statistiliste näitajate poolest nendele riikidele, seega on aeg lõpetada mõtlemine, et Eesti on vaene ja mahajäänud.

Raha kõrval on väga olulised peredele ja otse lastele suunatud teenused, sh lastehoid, laste tervislik ja maitsev toit lasteasutustes ning huvihariduse ja sportliku tegevuse võimalused. Kindlustunnet aitab suurendada perepoliitika püsivus, nii et seda ei muudeta vastavalt valitseva partei arusaamale.

Ja kindlasti aitavad ühiskonda muuta lapse- ja peresõbralikumaks tuhanded pisiasjad – igasugused peresoodustused meelelahutusasutustes ja transpordil, laste kaasamine ettevõtmistesse ja otsustamisprotsessidesse, aga ka lapsega või lapseootel emale istekoha loovutamine või abi lapsevankri tõstmisel.

Rääkides Eesti rahvast tähendab see ühtlasi eestlaste maa väärtustamist. Eesti perel peab olema elamisväärne elu igas Eestimaa paigas – looduslike tingimuste poolest on ju terve Eestimaa kvaliteetpiirkond et mitte öelda – luksuspiirkond. Ärgem rääkigem aastaringsest kehvast suusailmast, vaid värskest õhust, rohelusest, puhtast veest, metsast ja avarusest. Siin on elanud meie esivanemad aastatuhandete jooksul ja seda maad väärindanud. Seda tõsiasja peab toetama tänane regionaalpoliitika, mis on tegelikult rahvastikupoliitika oluline komponent.