Olev Remsu: meie riik, meie president

President Kersti Kaljulaid Eesti Rahva Muuseumis Tartus vabariigi aastapäeva kõnet pidamas. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

President Kersti Kaljulaid ei rääkinud oma vabariigi aastapäeva kõnes mitte midagi Eesti ühiskonna kõige põletavamast probleemist – vaesusest, leiab kolumnist Olev Remsu.

• Retoorikareeglid nõuavad, et tähtpäevakõne olgu lihtne, ühe soojaga tabatav, keerukused ja sügavused jäägu mujale. Korra selle nõude vastu eksiti – siis, kui juttu oli August Rei meenutatud ja justkui Inglise Panga direktori lord Wedgewoodi Eesti-kiitusest 1943. aastal. Aastaarv tekitab tõrke, süvenedes selgub, et toonases kõnes on peetud silmas varasemat aega. Aga kes see peomeeleolus süveneb? Ja Inglise Panga juhtide (kuberneride) kuulsusrikkas loendis lord Wedgewoodi nime ei esine.
• Kuulsime presidendi lemmikfraasigi: «õmblusteta ühiskond». Viimaks teame, et see tähendab sujuvat, tõrgeteta ühiskonda. Kahtlemata on igal inimesel õigus oma eripärasele idiolektile, kuid kas on mõtet peale suruda toortõlkelaenu, mis kellelegi assotsieerub ehk retuusidega, kui samas kõneldakse meie kultuuri ja keele jäädavusest ning soovitakse, et teadustki tehtaks emakeeles?
• Mina oleksin tahtnud rohkem kuulda vaesusest. Kahjuks seda ei olnud, presidendi öeldu, et vaid viiendik maailma riikidest on meist rikkamad, ei veena, ei lisa pensionile ainukestki senti. Selle asemel kuulsime kiirest arengust viimase veerandsaja aasta jooksul ja paremast tulevikust, mis meid ootab. Kas see lohutab? Kui jääda kriitilise mõttelaadi juurde, siis tuleb tõdeda, et meie võimalus mõjutada tulevikku on kaunis kasin, sestap on niisugusel jutul lokulöömise kõla.