N, 2.02.2023

Olev Remsu: meie riik, meie president

Olev Remsu
, kolumnist
Olev Remsu: meie riik, meie president
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
President Kersti Kaljulaid Eesti Rahva Muuseumis Tartus vabariigi aastapäeva kõnet pidamas.
President Kersti Kaljulaid Eesti Rahva Muuseumis Tartus vabariigi aastapäeva kõnet pidamas. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

President Kersti Kaljulaid ei rääkinud oma vabariigi aastapäeva kõnes mitte midagi Eesti ühiskonna kõige põletavamast probleemist – vaesusest, leiab kolumnist Olev Remsu.

President Kersti Kaljulaid pidas oma kõne riigi tsentenniumil meie-pruugis. Näiteks: me ise oma võrdsust alati ei usu; me tegime eduka eesistumise; järgmised sada aastat, mis meil ees seisavad; me vastutus on jääda põhimõtetele kindlaks jt.

Nõnda on see üldjuhul tavaks võetud ning kahtlemata on see õige. Siiski võib küsida: keda selle «meiega» kaasatakse? Keda kaasab president ja kes kaasavad end ise? Kuulajail-lugejail tekib võimalus sellele vastata, olgu otsemaid ja emotsionaalselt või siis vaagides: kas kõiki eestlasi-eestimaalasi või ainult väljavalituid, ERMi-täit pidulisi või veel kitsamat ringkonda? Ju sõltub vastus hoiakust, enese määratlemisest «meiena».

Juttu oli vastutusest, meievorm aga leevendab mõtete sisu. Leevendab tehtud teravaid rünnakuidki konkreetselt nimetamata kohalike omavalitsuse vastu, kui paljastati riigi väärikusele laastavalt mõjuvaid elu hetkekuningaid. Neid, kes näevad ennast groteskselt kui asendamatut jõudu ning pesevad valija ajusid maksumaksja kulul tasuta lehtede kirjastamise ja postitamisega. Mõneti tundub see passus varblaste tulistamisena kahuritest, kuna peapatustaja – Tallinn – oli kaasatud vaid vihjamisi.

Diplomaatilise tasakaalu korras tänati eeskujulikke, jällegi täpselt mainimata jäänud omavalitsusi, ning seda tehti minavormis.

Kuidas oleks mõjunud kogu kõne sel moel? Kas reserveerituse puudumisena?

Paradoksaalsel viisil algas kõne aga hoopis teievormiga. Esimese lauses tsiteeriti Lennart Merit, kes lubas endale niimoodi pilku kõrgemalt ja enese lahutamist publikust.

Tsiteerimisau teenisid teisedki meie varasemad riigijuhid Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, August Rei, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, tsiteerimisega tõsteti ennastki sellesse uhkesse ritta.

Mulle meeldis väga Betti Alveri mõjusate (ja okupatsiooni ajal loodud) luuleridade osundamine:  «… seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA». Presidendilt kuulsime «EESTI».

Tsiteerimisega ei maksa alati kindla peale välja minna, õilistades esiletõstmisega ainult niigi autoriteetseid inimesi. Charles de Gaulle’i logograaf, Nobeli preemia laureaat François Mauriac esindas teist suunda. Tema laskis Prantsusmaa presidendil tsiteerida mõnda algajat luuletaja(nna)t, kelle täht siis vähemalt üheks hetkeks särama lõi. Ta tegi seda kultuuri eest hoolitsemise nimel, selle nimel, millest rääkis ka meie president. Tasuks meilgi sellise imelise võimaluse peale mõelda.

Retoorikareeglid nõuavad, et tähtpäevakõne olgu lihtne, ühe soojaga tabatav, keerukused ja sügavused jäägu mujale. Korra selle nõude vastu eksiti – siis, kui juttu oli August Rei meenutatud ja justkui Inglise Panga direktori lord Wedgewoodi Eesti-kiitusest 1943. aastal. Aastaarv tekitab tõrke, süvenedes selgub, et toonases kõnes on peetud silmas varasemat aega. Aga kes see peomeeleolus süveneb? Ja Inglise Panga juhtide (kuberneride) kuulsusrikkas loendis lord Wedgewoodi nime ei esine. Küllap auväärse Rei mälunäpukas.

Mõõdukalt oli pruugitud retoorilisi küsimusi, näiteks: mis mõjutab riigi väärikust? Mida üks väärikas riik alati teeb? Mida ta kunagi ei tee? Ja mida üldse tähendab, et riik teeb? Ja vastusena kuulsime: eks seda, mida me kõik teeme, Eesti ongi me kõigi tegude summa.

President astus välja teatud ringkondade propageeritud rahvusliku suletuse vastu. Seda oli tehtud ekstraklassi poliitkäiguga, Konstantin Pätsi mõttega 1922. aastast. Päts prestiiži vastu ei saa ju mitte keegi ning kui juba tema annab teada, et ta vihkab meisse salaja sisse imbunud Vene-pärast šovinismi, kitsarinnalist rahvuslust, siis vaevalt hakkab keegi seda huupi eitama. Loodame, et mõjub, loodame, et ei ole hane selga vesi.

Mina nõustun: rahvuslus peaks olema avatud, ärgu eraldagu see meid tsiviliseeritud maailmast. Rahvuslus ei tohiks olla vaenuallikas, valmistagu see püha tunne meile rõõmu. Oma käe panen alla ka Vabadussõja ja rahvusvaheliste missioonide võrdsustamisele. Saime toona abi väljastpoolt, veel olulisem oleks see tänapäeval musta stsenaariumi realiseerudes. Ja kui toetame liitlasi, siis küllap tuleksid nemad meilegi appi.

Kuulsime presidendi lemmikfraasigi: «õmblusteta ühiskond». Viimaks teame, et see tähendab sujuvat, tõrgeteta ühiskonda. Kahtlemata on igal inimesel õigus oma eripärasele idiolektile, kuid kas on mõtet peale suruda toortõlkelaenu, mis kellelegi assotsieerub ehk retuusidega, kui samas kõneldakse meie kultuuri ja keele jäädavusest ning soovitakse, et teadustki tehtaks emakeeles?

Milline on siis see niit, mis õmblusteta ühiskonda kokku hoiab? Kuulsime, et juhtide tarkus. Siis, kui rahvas selle omaks võtab, siis ehk jah.

Enam-vähem kohustuslik retoorikavõte on ka vihjelisus. Sellega toonitakse oma suhtumise kangust. Eespool ütlesin, et mainitud omavalitsuste nimesid ei esitata. Siin jätkub dešifreerimist, isegi mõistatamist. Milline on aga meie eriti keeruline naaber, on siililegi selge, keegi ei hakka selleks pidama Lätit. Vihje aga võimaldab vältida suuremat pahandust.

Mina oleksin tahtnud rohkem kuulda vaesusest. Kahjuks seda ei olnud, presidendi öeldu, et vaid viiendik maailma riikidest on meist rikkamad, ei veena, ei lisa pensionile ainukestki senti. Selle asemel kuulsime kiirest arengust viimase veerandsaja aasta jooksul ja paremast tulevikust, mis meid ootab. Kas see lohutab? Kui jääda kriitilise mõttelaadi juurde, siis tuleb tõdeda, et meie võimalus mõjutada tulevikku on kaunis kasin, sestap on niisugusel jutul lokulöömise kõla.

Eespool küsisin: kes kuuluvad presidendi määratletud «meie» hulka?

24. veebruaril käisin Rabametsa matkarajal suusatamas. Oli siiras, seestpoolt sündinud rahvapidu jumalikus päikeseeredas talvemetsas. Enam-vähem kõik kaassuusklejad soovisid õnne, lasksid Eestil elada. Ja nii mõnelgi oli kaasas sinimustvalgeke, olgu suusakepi külge kinnitatud või mingit moodi tagakrae vahele püsti pandud.

Vaat, meie olemegi need «meied».

Märksõnad
Tagasi üles