Mari Tammar: keegi regilaulikutest oleks sealt samast ERMi lavalt võinud panna vastuvõtu külalised enesega laulma

Presidendi vabariigi aastapäeva kõne ja kontsert Eesti Rahva Muuseumis. Foto: Margus Ansu

Pärimusmuusik Mari Tammar kirjutab, et ka regilaul ja üheskoos laulmine võiks kuuluda meie pidulike sündmuste kavva.   

Kui ma 24. veebruari hommikul teleka sisse lülitasin, oli ülekanne Pika Hermanni torni jalamilt just alanud. Toompea ümbrus oli rahvast täis, seisti karges ilmas õlg õla kõrval ja vaadati hardunult, kuidas ühes päikesega tõusis ka meie sinimustvalge riigilipp. Kuulati kõnesid, iseseisvusmanifesti, puhkpilliorkestrit ja Eesti Meestelaulu Seltsi esituses armastatud koorilaule. Üksteise järel kõlasid lood «Eesti lipp», «Jää vabaks, Eesti meri», «Hoia, Jumal, Eestit» ja «Kodumaa». 

Kõik oli ilus, ent ma mõtlesin, et kui nüüd astuks veel keegi lavale ja paneks enda järel kogu selle rahvamassi üheskoos regilaulu laulma nii, et ka teleri vahenduses oleks kuulda, kuidas kogu Toompea esine kokku laulab, oleks see vägev ja täiuslik punkt lipuheiskamisele. Kahjuks pole aga regilaul täna meie pidulike aktuste ja riiklike sündmuste kavas.

Kui keegi nüüd mõtleb, et ega regilaul ei sobigi pidulikele sündmustele, siis julgen ma sellele otse loomulikult vastu vaielda. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia aktustel on tavaks laulda «Loomislaulu», müütilist regilaulu, mis jutustab meie esivanemate uskumusest, kuidas ürgse loomislinnu munadest sündis maailm. Ja terve saal laulab eestlaulja sõnadele järgi ja tunne on peaaegu sama või ehk pidulikumgi kui hümni või Gaudeamust lauldes.

Regilaul loob ühtsustunnet

Kui ma veel Rapla maakonna rahvakultuurispetsialistina töötasin, tavatsesin sagedasti oma tööülesandeid täites pidulikel sündmustel regilaulu laulda. Oli siis tegemist mõne kultuurisündmuste ava- või lõpusõnadega, näituse avamisega, raamatu esitlusega, õnnitlussõnadega mõnele tähtpäeva pidavale kollektiivile või laulu- ja tantsupeo ülevaatuse avamisega – ikka panin rahva endaga koos regilaulu laulma, et saalitäie rahva hääled kokku kõlaksid ja see ühtsustunne, mida kooslaulmine tekitab, kõiki pidupäevalisi seoks.

Kui keegi nüüd mõtleb, et ega regilaul ei sobigi pidulikele sündmustele, siis julgen ma sellele otseloomulikult vastu vaielda. 

Sellel aastal, 23. veebruaril oli mul rõõm seda teha Audentese erakooli aktustel, kuhu mind oli esinema kutsutud. Direktor seisis seal laste ees mulgi kuues ja rääkis oma kõnes kultuuripärandist, õpetajate kokku pandud kavas oli hästi seotud nii meie rahvuslik kui ka meie rahvalik tundeilm.  

Pärast presidendivastuvõtul nähtud NO99 kontsert-rännakut «Teekond» küsiti dirigent Tõnu Kaljustelt kommentaari ja ta ütles: «Minule meeldis väga, kui järsku hakkasid kõik koos laulma. See muutus järsku niisuguseks, et ka need inimesed saalis oleksid just kui olnud sellest osalised.» Ta rääkis hetkest, kui filmiekraanilt kaamerapilt saali pööras ning vastuvõtu külalised üheskoos ekraanil olnud pärimusmuusikutega «Aeg läheb, aga õnn ei kao» laulma hakkasid.

Ent see võinuks olla päriselt nii, et Meelika Hainsoo, Lauri Õunapuu või kes tahes tänastest regilaulikutest, oleks sealt samast ERMi lavalt pannud vastuvõtu külalised üheskoos enesega laulma.

Meie peaaegu 2000 aasta vanune regilaulutraditsioon vääriks kohta meie riiklike sündmuste kavas ja mitte kooriseadena, vaid just nimelt niisugusena üheskoos eestlaulja järel laulduna, et kõik tunneks, et on osalised ja nendegi hääl kõlab omadega kokku. See võiks olla meie nokia ja järgmisel sajal aastal meie pidulike sündmuste lahutamatu osa, nii siin kodumaal kui ka mujal maailmas.