Priit Pullerits: taanduv Eesti

Saskia Alusalu poolfinaalis. Foto: Tairo Lutter

Kaheksa aastat tagasi, pärast Vancouveri olümpiat, nõudis Postimehe sporditoimetuse tollane juht Peep Pahv, et kultuuriminister Laine Jänes peab võtma poliitilise vastutuse ja ametist tagasi astuma. Põhjus: olümpia lõppes Eesti spordile ebaõnnestunult. Mis siis, et Kristina Šmigun-Vähi võitis hõbemedali – see oli perekondlik, n-ö süsteemiväline hõbe.

Tookord naeris enamik Pahvi nõudmise välja, väites, et ega kultuuriminister saa olümpiatulemuste eest vastutada. Kuna keegi vastutust ei võtnud, läks neli aastat hiljem Sotšis veelgi sandimalt. Eesti parimaks tulemuseks jäi iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht. Äsjalõppenud olümpia päästis Eesti jaoks neljanda kohaga Saskia Alusalu, aga tema, aastaid välismaal elav-treeniv kiiruisutaja, on veelgi süsteemivälisem, kui oli Šmigun-Vähi.

Võrreldes lõunanaabritega, kellele Eesti on talispordis ikka ülalt alla vaadanud, oleme jõudnud olukorda, kus peame lätlastele kadestavalt alt üles vaatama. 16 aastat tagasi, mil Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tõid Salt Lake City olümpialt kahe peale kolm medalit, jäi Läti tühjade pihkudega. Tosin aastat tagasi Torino olümpial, kus Šmigun-Vähi ja Veerpalu võitsid kokku kolm kuldmedalit, sai Läti vaid ühe pronksi. Vancouveris püsisime tänu Šmigun-Vähi hõbedale lätlastega enam-vähem ühel pulgal – nemad said kaks hõbedat. Aga eelmistel talimängudel Sotšis polnud nulli peale jäänud Eesti sportlastest lätlastele enam mingit vastast: lätlased võitsid koguni neli medalit. Pyeongchangis said lõunanaabrid küll vaid ühe medali, pronksi kahebobil, aga kokku kümme kohta esikümnes. Eestlastest ei jõudnud peale Alusalu esikümnesse keegi. Järeldus: Läti on tõusev, kuid Eesti langev spordimaa.

Eesti allakäik algab sellest, et keegi Eesti spordis millegi eest ei vastuta. Eesti Olümpiakomitee lähetab sportlasi olümpiale ja jagab ettevalmistusraha. Alaliidud seisavad oma ala eest, kiskudes niigi õhukest tekki igaüks enda peale. Klubid näevad vaeva, et kuidagimoodi vee peal püsida. Treenerid tegutsevad entusiasmist, pooleldi näljapajukil. Nii langebki vastutuskoorem lõpuks vaesele Algo Kärbile või Marko Kilbile, kes peavad seletama, miks Eesti sportlased maailma parematele ikka ja jälle vastu ei saa.

Kõige hullem, et Eesti ongi juba leppinud peksupoisi rolliga. Selle tõestuseks on president Kersti Kaljulaidi sõnad Eesti sportlastele enne Pyeongchangi olümpiat: «Tehke oma parim ja teadke – oleme teie üle uhked, sõltumata kohtadest!»

Kurb küll, aga seni kui Eesti sport loodab üksnes Šmigun-Vähi või Kelly Sildaru perekonna fanatismile või Alusalu imele, saame rõõmu medalitest, isegi esikümnekohtadest, tunda üliharva. Nii nagu igal ettevõttel, millega tahetakse saavutada edu, peab olema selge vastutusega tugev juht, kes alluvad suurte eesmärkide nimel tööle paneb, vajab samasugust süsteemi ka Eesti sport. Ilma süsteemita ei ole Eesti-sugusel väiksel riigil loota mingitki edu.