Laupäeval täitus Eesti Vabariigil sada aastat. Kas seda on vähe või palju, kuulub pigem retooriliste küsimuste valda. Inimeste teadvuses on sellel arvul kahtlemata väga tugev sümboolne tähendus. Sada tähistab arvude rea üleminekut uuele tasandile ning sellega koos avanevad uued silmapiirid ja uued võimalused. Eesti riiklikku iseolemist on olnud nüüd juba enam kui sajand ning sellega tuleb edaspidi arvestada.
Need sada aastat pole Eesti maale ja rahvale olnud kerged. Meie riik sündis ja hiljem taassündis väga keerulistes oludes, kus peale julguse riskida ja pidada oma eesmärkide saavutamiseks võitlust – mis seal salata – oli tarvis ka õnne. Kui 1918. aasta lõpus lähenesid punaarmeelased Tallinnale, küsiti Ajutise Valitsuse juhilt Konstantin Pätsilt, mida ta kavatseb teha, kui need kohale jõuavad. «Võtan ise püssi kätte ja lähen punastele Lasnamäele vastu,» vastas Päts ilma pikema kõhkluseta. Sellist meelekindlust ja mehisust, nagu oli Eesti juhtidel 1918–1920, jääb üle soovida ka tänastele ning homsetele Eesti juhtidele. Kui seda leidub, siis võib meie maa julgelt järgmisesse aastasatta sammuda.
Proovilepanekuid on selle saja aasta jooksul olnud teisigi. Esialgu ei tahtnud maailma suurvõimudest keegi tunnustada Eesti rahva õigust iseseisvusele. See tunnustus tuli alles hiljem. Võib öelda, et sõdadevahelisel ajal kukkus Eesti demokraatiaeksamil läbi, kui siin 1934. aastal tuli võimule siidikinnastes diktatuurirežiim. Seda viga ei ole taasiseseisvunud Eestis korratud ning meie edu viimasel veerandsajandil stabiilsete demokraatlike institutsioonide loomisel ja majandusvallas võib tuua eeskujuks teistele Ida-ja Kesk-Euroopa maadele.
Paraku kujunes ajalugu selliseks, et Eesti kaotas totalitaarsete riikide okupatsioonide tõttu umbes poole sellest sajast aastast. Kuid sellele vaatamata õnnestus Eestil pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal saavutada suured poliitilised eesmärgid, astudes 14 aastat tagasi Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Nii Eesti, Läti kui ka Leedu edulugu on võrreldes teiste endiste Nõukogude vabariikidega olnud täiesti erandlik. Viimastel pole õnnestunud integreeruda läänemaailmaga, nagu on see õnnestunud meil.
Üks president Kersti Kaljulaidi vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kõne kandvaid sõnumeid oli, et rõõmustagem selle üle, mida saavutanud oleme, kuid mingem edasi ja saavutagem enamat. Tõepoolest – saja-aastane Eesti riik ei tohi olla nagu saja-aastane inimene, kelle füüsiline keha teeb läbi pöördumatuid muutusi, mille tõttu on teadvus ümberringi toimuva suhtes pigem ükskõikne. Vastupidi, tuleb seada endale uusi kõrgeid sihte ning hästi läbi mõelda tee, mis nendeni viib.